Tere,
Küsimus puudutab minu 2a ja 3 kuuse tütre potitamist. Nimelt keeldub ta potil käimisest. Ta ei ole kunagi potil käinud, oleme aeg-ajalt üritanud harjutada peale 1,5 aastaseks saamist, aga tulemusetult. Muidu nutikas tüdruk ja saab aru, mis ja milleks pott on ise seletab veel üle, et oleks pidanud potti pissima. Oleme teinud rollimänge, õpetanud nukke potile ja nüüd, kui suure kisaga ta potile istuma saan, siis tavaliselt istub nukk ka potil ja ta ise õpetab, kuidas peab potti pissima. Aga on näha, et hoiab häda viimase hetkeni kinni ja kui kriitiliseks läheb hakkab emme sülle küsima, aga kui üritan teda sellel hetkel potile sundida, siis tuleb hüsteeriline protest. Hetkel käib päevad läbi aluspükstega ringi, teeb kõik oma hädad maha. Oleme mõelnud välja kõikvõimalikke motivatsioonipakette, küll kleepsud, kommid jms. Need tunduvad küll talle huvi pakkuvat, aga ta igal juhul keeldub pigem potist. Pärast kui on maha pissinud, siis mainib veel, et nüüd kleepsu ei saagi. Tundub, et on mingisugune psühholoogiline tõrge, kuidas sellest võiks üle saada? Käib lasteaias ka, kus on ta ainuke mähkmetüdruk ja tundub, et tal on natuke piinlik. Seal ta istub niisama potil ja nukk ka, aga midagi potti ei tee. Olgu mainitud, et meie peres on veel pooleaastane tita ka ja armukadedus on meil ka üsna päevakorral, aga ei usu, et see teema sellega seotud on.
Teie kirjast paistab, et teie laps on igati tragi ja taibukas ning ta on väga hästi selgeks saanud, mille jaoks on pott mõeldud. Olete otsustanud, et laps peaks hakkama potil käima ja saan aru, et teatud määral tekitab seda survet ka lasteaed, kuna ütlesite, et teie laps on ainuke, kes mähkmeid kannab. Olete püüdnud ka motiveerida erinevate tasudega, kuid last see potil käima ei pane.
Üldiselt hakkavadki lapsed loomulikult potil käima 2-3 aasta vanuses, seega on aeg igati paras, kuid kiiret veel kindlasti ei ole. Potil käima hakkamine võiks olla kooskõlas lapse iseseisvuse arenemisega. Potti pissimine on seotud kindlasti enesekontrolliga ja uute tegevuste katsetamisega. Selles vanuses lapse puhul on oluline, et ta saaks olulisi asju ise teha ja avastada. Kindlasti tuleks vältida häbistamist ja allutamist. Tähtis on vanema eeskuju, sest lapsed armastavad selles vanuses matkida. Kui laps tunneb, et ta peab midagi ning ei suuda seda veel, siis võib areneda enesekahtlus ja häbistatud tunne, mis pärsib normaalset arengut.
Ei ole kuigi hea, kui laps tajub, et potti pissimine on emale ja isale kuidagi eriliselt olulised. Laps võib küll näha vanemate eeskuju ja hoiakuid, kuid tajuda ka kannatlikkust ja mõistmist. Pissimine võiks olla lapse enda rahulik toimetamine. Pissimine potti ja mähkmete mitte kasutamine võiks olla lihtsalt praktiline teema, mitte aga võtta seda, kui lapse saavutust. Lapsed võivad sel juhul hakata paha tuju korral vanematele nö kätte maksma sellega, et ta ei pissi potti. Lapsele on tervislik, kui ta saab oma paha tuju ja kõik protestid loomulikul teel sõnade ja nutuga välja elada ega pea näiteks pissimist selleks kasutama. Seetõttu ei ole vaja last kiita, kui ta potti pissib. Kui laps ise selle tegevuse üle rõõmustab, siis võib muidugi rõõmustada koos lapsega. Kiitmise läbi võib lapsel kujuneda arusaam, et ta potti pissimine on vajalik kuidagi vanemate heaoluks.
Seega on üheks võimaluseks võtta igasugune surve maha ning lasta lapsel ise jõuda potini ja pissimise kontrollimiseni. Kui teie vanematena suudate lasteaiast tuleva häbi üle elada, siis tõenäoliselt ei tee lapsele see midagi halba. Kui ta vaatab teisi ega taju survet, siis tekib lapsel endal terve uudishimu, et kuidas seda tehakse ja kuidas see tundub. Mõnele lapsele sobib suure poti spetsiaalne kaas, millele laps saab ise istuda ning ta tahab hakata hoopis vanemate moodi suure poti peal käima. Pissimine võiks olla loomulike vajaduste rahuldamine, millele ei ole vaja liigset tähelepanu pöörata. Võite rääkida ka lasteaia kasvatajatega, et oleks ühine arusaam ning et ka nemad väldiksid häbistamist, kui teie lapsel peaks tekkima huvi potil hakata käima pisut hiljem, kui teistel. See on igati normaalne.
