Meie pere on kärgpere - peres kasvab minu 12-aastane poeg. Oleme mehega koos elanud üle 4 aasta ja ta on minu poega väga hästi suhtunud siiani.
Samas ei ole poisiga kunagi lihtne olnud ning nüüd tunnen, et probleemid lapsega ähvardavad meie kooselu.
Meil on olnud ikka aeg-ajalt lahkarvamusi lapse kasvatamise osas. Minu meelest on poiss tundlik ja vastuvõtlik tüüp, meest aga ärritab, et ta on nn "memmekas". Lisaks on ta füüsiliselt nõrk ja kõik mu katsed teda trenni viia, on ebaõnnestunud, sest talle lihtsalt ei meeldi. Jõudumööda olen käinud temaga ujumas, suusatamas, aga paraku jääb selleks harva aega. Jah, ka mina näeksin hea meelega, et ta ei hakkaks nii kergesti nutma ning oleks ka füüsiliselt vastupidavam, aga ma tunnen, et oleks vale teda seepärast halvustada. Koolis on olnud kiusamisjuhtumeid just seetõttu, et kehalise kasvatuse tundides on ta kõige nõrgem. Mees on olnud neil juhtumeil poja suhtes enamasti toetav, kuid mulle siiski aeg-ajalt väljendanud, et olen "memmekaks" kasvatanud.
Mida vanemaks poiss saab seda raskem on ka tema kooliasjadega - õpib viimasel minutil ja siis ka koos minu abiga. Vahel lihtsalt pean teda kaua veenma, sest ta keeldub õppimast. Enamus vaba aega istub arvutis - mängib, suhtleb koolikaaslastega, aga vahel ka mõne mängukaaslasega, keda vaid neti kaudu tunneb. Mõtlen ikka aeg-ajalt välja üritusi, et teda arvutist eemale saada - kino, kohvikuskäigud, mõnel nädalavahetuse üritusel käimine. Samuti oleme ka kogu perega käinud reisidel, väljasõitudel. Vahel aga lõppevad ka need sellega, et poeg kas solvub või vihastab või mossitab, sellele järgneb mehepoolne vihastamine ja siis mina üritan asju lappida. Ma olen talle ka öelnud, et arvutisolemise reegel on see, et kooliasjad peavad korras olema ja peab käima vähemalt 1s huviringis. Siiski vahel tuleb halbu hindeid ja mõned korrad on ta keeldunud huviringi minemast.
Samas karistada ma ei oska ja ma ka ei usu, et sellest tulu oleks - vastupidi, kui teda karistada, siis ta läheb hoopis lukku ja ei ole nõus mitte midagi tegema. Kui ta näiteks keeldus huviringi minemast, siis malihtsalt selgitasin taas, etmeil on selline reegel ja sellest peab kinni pidama. Lõpuks ütles poeg, et ta vihkab iseennast, et ta ringi ei läinud. Ma mõistan, et ta ei suuda oma viha ja muid negatiivseid tundeid ohjata ja pärast ta ei saa ka ise aru, miks ta halvasti käitus ning süüdistab ennast. Ja mul on seda väga valus kuulda ja näha. Olen talle selgitanud, et tunded on normaalsed, oma käitumist tuleb ohjeldada ja et ta pole sellepärast halb, et ta viha tunneb. Siiski ütleb ta aeg-ajalt, et vihkab ennast ja teda pole kellelgi vaja. Ja ma tunnen, et ma ei saa sellist last karistada. Ta karistab enesesüüdistusega iseennast nagunii.
Samas teiselt poolt tundub, et aeg-ajalt kasutab poeg minu leebust ära. Näiteks oleme kokku leppinud, et õpib kell 7 ja ta siis hakkab seda kellaaega aina edasi lükkama. Ja mina olen seda lubanud, et ta lõpuks ära teeks. See on ka üks asi, mille kohta mees ütleb, et käitun täiesti valesti. Mulle tundub, et tal on õigus - lõpuks on hilisõhtul või lausa hommikul õppimine mulle endale stressitekitav ja lapsele ka. Samas on ta vahel üldse keeldunud õppimast, kui teda sunnin.
Mees heidab mulle ette, et sellise kasvatusviisiga olen hoolimatu ja ei mõtle tulevikule, reeglid pole paigas. Ühesõnaga - olen kehv ema. Ühelt poolt ma saan aru, et tõesti on keeruline, kui pean iga päev kokkuleppeid sõlmima, mõtlema kogu aeg, et poisil jumala eest ei oleks põhjust vihastada ja solvuda, teisalt aga tunnen ka, et ma ei oska olla karmim ja resoluutsem ning olen pigem arvamusel, et lapse allutamine ei toimiks nagunii.
Kahjuks aga need meie igapäevased nääklused lapsega mõjutavad kodu igapäevast õhustikku ja vahel on tõesti tunne, et peame käima kikivarvul, et poiss ei solvuks ja saaks see õhtu kenasti mööda. Seetõttu kardan ka seda, kui mees midagi lapsele kriitiliselt ütleb - ta solvub iga väikse asja peale.
Viimasel ajal on mees loobunud poisiga koos millegi ettevõtmisest - ilmselt talle ei meeldi, et vahel võib see parimatele kavatsustele vaatamata lõppeda poisipoolse paha tujuga.
Pere-elu on üldiselt ka muudel põhjustel olnud väga keeruline viimasel ajal nii majanduslikel põhjustel, samuti oleme maadelnud viljatuse ja mitme kunstliku viljastamise protseduuriga, siiani edutult.
Kiri vist küll väga segane ja äkki ka vales rubriigis, aga kokkuvõttes vajaksin nõu, kuidas varateismelise poisiga hakkama saada nii, et kodune õhkkond oleks positiivne. Samuti oleks vaja mees uuesti kaasata kasvatamisse, kuid hetkel ta keeldub sel teemal minuga mõistlikult rääkimast, sest tema arvates olen juba kõik lootusetult ära rikkunud ning nüüd aitaks ainult karm käsi. Emasüda ei lase uskuda, et tal on õigus, aga võib-olla tõesti...
Kirjutate, et probleemid lapsega ähvardavad teie kooselu. Teie kooselu saavad ähvardada siiski vaid teie enda paarisuhteprobleemid. Kui suhe toimib, on vastastikku hooliv ja lugupidav, ei siis reeglina ollakse ka nii tundlikud teineteise vajaduste vastu, et on olemas valmidus teist kuulata, mõista, toetada, proovida erinevaid viise probleeme lahendada, teha koostööd jne. Loomulikult ongi suhetes halvemaid ja paremaid aegu, aga kui läheb keerukamaks, siis on väga vajalik uurida, mis on valukohad, millega kumbki rahul ei ole ning midagi muuta. Majanduslikud probleemid ja kunstliku viljastamise protseduuriga paratamatult kaasnevad pinged võivad panna suhte proovile.
Nii et esimene asi, millega tähelepanelikult ja järjepidevalt tegelda, on teie paarisuhte korrashoid, soovi korral – kui kahekesi neid asju rääkida ja lahendusi leida tundub keeruline, jutud lähevad liialt emotsionaalseks – saate alati pöörduda paarinõustamisse.
Loomulikult on paarisuhte asjade kõrval tingimata vaja tegelda ka lapse probleemidega, ent lapsed reageerivad ikka vanemate suhtes toimuva peale (kõik see, mis toimub vanematega, toimub ka lapsega), ja kui lisaks mõjutab last parajasti käes olev arengukriis (nt mina hüppeline kasv 2aastaselt, kooliminek, teismeiga) ongi käes olukord, mis paneb proovile kõigi koduste närvid.
Murdeiga, nagu see sõnagi ütleb, on murdmisega seotud – laps hakkab välja murdma senisest lapselikust maailmast, lapselikust käitumisviisist, kõik on muutumises: keha, arusaam iseendast ja suhetest, tärkav seksuaalsus tekitab palju segaseid tundeid jne jne - tõesti keerukas aeg, seda näete iga päev. Ent nagu ikka arengukriisis, on vaja last toetada, sest laps on hädas. Sedavõrd on teie pigem leebe kasvatusviis ka lapsele hoidvam, sest jõuga ei saa tõesti mitte midagi, jõu kasutamine tekitab ainult vastasjõu (ei taha, ei tee, ei õpi), rääkimata sellest, kui suuri auke sööb jõu kasutamine usaldusse. Kuid lähisuhted ilma usalduseta on lihtsalt suhted, lähedust seal enam ei ole.
Mida siis teha? Piire peab lapsele ikka panema, küsimus on selles, kuidas neid panna. 12aastase poisiga on võimalik asju juba täiskasvanulikul kombel arutada, teha kokkuleppeid ja jälgida siis nende täitmist. Rääkige poisile, mille pärast te muretsete ja püüdke poissi kuulata ja mõista. Kuulamine tähendab, et te ei sekku oma arvamuse, nõuande, riidlemise, sildistamise jms, oma arvamuse saate välja tuua hiljem. Esialgu ainult kuulake – ainult nii on võimalik aru saada, mis lapse jaoks on see, mis teda häirib, mida tema tahaks teisti teha, mis ta tahaks, et teil kodus või peresuhetes teisti oleks jne. Laps on reeglina tähelepanelik jälgija, seetõttu on täiesti mõistlik ja normaalne küsida, milliseid lahendusi tema pakub eri probleemidele, mida tema või teie või teie abikaasa näeb. Siin on head kaks asja: esiteks saate kasutada lapse ressurssi, teiseks saate tõsta lapse eneseväärtustunnet, kui ta märkab, et tema lahendused lähevad loosi. Eakohane otsustusõigus on lapsele väga oluline.
Tähtis on ka märgata lapse eripära. Kõik poisid ei taha jalgpalli mängida, kõik tüdrukud ei taha baleriiniks saada, lapsed on erinevad. Terve laps on rõõmus, tegutsemisvalmis, energiline, uudishimulik, koostöövalmis. Kui laps seda ei ole, on vaja vanemlikku tarkust, et aru saada toimuvast. Siingi oleks vaja last kuulata, kokkuleppeid teha ja ka sellele mõelda, mis juhtub siis, kui kokkulepped ei pea. Õppimine peaks olema eelkõige lapse vastutus. See on arengu juurde kuuluv reegel, et 9-11 aastaste laste õpitulemused halvenevad, see kuulub arenguliselt raske ea juurde. Kuid ka siin on vaja lapsega kokkuleppeid teha, sest kui vanem aina kontrollib, aina sunnib, ja tegematajätmise korral ka karistab, siis on ju täiesti selge, et õppimise eest vastutab vanem, mitte laps.
Minu kogemus näitab, et kiusatavad lapsed on tihti need, kes on n-ö teistmoodi (nt õrnakesed poisid) või kelle eneseväärtustunne ei ole piisav. Viimast saab kõige enam toetada ikkagi kodu. Kõik see, mida kirjeldasin, peaks loomulikult olema ka teie abikaasa poolt järgitav, ent usun küll, et kui saate omavahelised asjad selgemaks rääkida, leeveneb ka pinge poisi ümber. Praegu tundub osaliselt nii olevat, et teie ja abikaasa omavaheline pinge ja rahulolematus maandub poisi peal ja poiss reageerib oma käitumisega selle välja. Püüdke sellele pingele lahendusi leida omavahel. Kui märkate viha, siis mõelge, mis on viha all – enamasti on seal kurbus, üksindus, ahistus, rahulolematus, ärritus... viha on tunne, mis tekib alles teise tundena. Seda mõistes on ehk kergem mõistev olla.
