Kas enureesi põhjusteks võivad olla läheduse puudus, turvatunde puudus?
Minu varsti 5-aastaseks saaval tüdrukul on probleeme öösel pissimisega, iga öö pissib mitu korda, kasutan öösel mähet praegu. Vahepeal proovisime ka ilma mähkmeta, aga kuivaks sellest ei jäänud. Ise ta kardab ka ilma magada, et siis tuleb ju pissi voodisse. Probleem on kestnud kogu aeg, väiksest peale. Probleeme on ka päevase pissimisega, ikka vahel ei jõua või tuleb lihtsalt püksi. Arstil oleme käinud ka, mingit põletikku pole, põis norm suurusega. Aga otseselt abi arstilt ei saanudki. Ise arvan, et asi psühholoogiline.
Sellest tekkiski küsimus, et äkki see kõik seotud läheduse puudusega vms. Ise ei oska adekvaatselt hinnata, kas laps saab piisvalt lähedust ja turvatunnet. Pühendan ikka aega lapsele ka ja teeme vahel 2-kesi midagi toredat, aga võibolla see pole piisav. Kuidas saaks suurendada turvatunnet ja et ei tekiks läheduse puudust?
Suuri muutusi minuarvates lapse elus pole toimunud, 2-aastaselt sai ta endale väikese venna, 3-aastaselt hakkas lasteaias käima, 4-aastaselt kolis vanaema meie juurest ära, teise kohta. Eks need kõik ole natuke last mõjutanud, aga ma ei tea, mil määral.
Lapsed saadavad meile oma sõnumeid ja annavad märku probleemidest tihti sellisel viisil, et meil on raske neist aru saada. Teiegi aimate, et lapse öise allapissimise taga võib olla mingi psühholoogiline probleem, mingi sõnum miskist hädast, kuid on keerukas aru saada, mis see täpsemalt on.
Üldise arengu seisukohalt on lapse allapissimine, kui seda juhtub aeg-ajalt, umbes viienda eluaastani normi sisse kuuluv. Erutavad päevasündmused, väga sügav uni pärast väsitavat päeva, aga ka ärevus või ootamatu elumuutus – kõik need on tavalised põhjused voodimärgamiseks. Kui allapissimine on pea igaöine, siis peaks vaatama laiemat pilti: mis toimub kodus, kuidas on vanemate omavahelised suhted, kuidas laps tunneb ennast oma õdede-vendade kõrval, kas eakohased toimetulekuoskused on piisavad jne.
Esimene abi lapsele on ema mõistev suhtumine, ei tohiks riielda, tänitada ega häbistada. Küll aga peaks last kuulama, mis ta ise sellest asjast arvab ja võib ka uurida, milliseid lahendusi ta ise näeb ja kuidas teie lapse enda arvates teda aidata saate. Lapsel võivad olla omad ettepanekud ses osas, ja nende järgi saab vahel ka paremini aru, mis lapsel puudu on. Igal lapsel on vaja kindlust, et ta on heaks kiidetud, väärtuslik, armastatud. See kõik lisab kindlust tema käitumisse. Oluline teema on laps ja piirid. Pissimine on ju ka omal moel piiri panemine, see on seotud kinnihoidmise ja lahtilaskmisega, oma tahte kehtestamisega. Võiksite mõelda, kas piirid lapse ümber (mis on lubatud-keelatud, kas lapsel on eakohast otsustusõigust) on piisavad või ehk on need hoopis liialt jäigad või puudulikud. 5aastasega on kohane teha kokkuleppeid – nii kasvab lapse vastutustunne ja eneseväärikus.
Eneseväärikustunne on tihti neis probleemides oluline. Võib ju ka öelda, et laps, kes öösiti alla teeb, teeb n-ö ennast täis ja mõnes mõttes teeb ka teid täis. Millise sõnumi laps selle kaudu annab? Kas tema on keegi väärtusetu? Või teete teie midagi sellist, mille tõttu lapsel on vaja väärtustuse silti panna teile? Siin on mõtlemisainet.
Kirja järgi on raske arvata, kui palju olete lapsega koos. Võite ju võtta endale nt kuuajalise katseaja ja nt selle aja jooksul olla lapsega iga päev vähemalt tund aega segamatult koos: mängida temaga, rääkida oma mõtetest ja kuulata lapse omi. Kuulamise kaudu on võimalik palju tõsta lapse enesetunnet: tõeline, mõistev kuulamine, kus te ei anna hinnanguid ega suru peale oma arvamust, vaid lihtsalt püüate lapse tundeid ja mõtteid mõista, on lapsele äärmiselt tähtis, just nii kasvatate ka usaldussuhet. Lapsel on arenemiseks vaja emotsionaalset kontakti oma vanematega, see tähendab, et te ei tegele lastega muude tegevustega paralleelselt (koristamine, söögitegemine, teleka vaatamine jms), mis on ka muidugi absoluutset normaalne, aga selle kõrval peaks laps saama kindlasti selle aja, mil olete pühendunud talle, keskendunud talle. Usun küll, et seda tasub proovida.
Oluline on ka säilitada rahu ja toetada igati lapse igasugust muud toimetulekut, anda talle positiivseid kinnitusi alati, kui on vähegi põhjust kiita. Kui võtate rohkem aega lapse jaoks, on teil ka võimalus paremini jälgida, millele laps reageerib: mida pelgab, mida vajab. Kui näete lapses hirmu või ärevust, siis näidake üles mõistmist ja aktsepteerimist, see on parim viis aidata lapsel nende tunnetega toime tulla.
Kindlasti on vaja lapsega kannatlik olla ja mitte probleemi üle tähtsustada.
