poiss peagi 10 saamas,aga õppimine ja see,et see ka enamvähem korralikult tehtud saaks,on nii suur probleem,et vahel tekkib endal käega löömise tahtmine.Laps on olnud enne kooliaega 2-3 korda erinevates lastekodudes (viimasast sattus ka minu juurde,kui võtsin ta suveks aga pärast polnud kohta,kuna oli nagu võimalus et läheb ema juurde tagasi)7aastasena ei teadnud-osanud laps midagi aga koolipikendust ei antud .Mingi imega saime õpetajaga lapse jõuluks nii kaugele et oskas lugeda ja siis koduõppele lihtsustatud programmiga.Ainuke asi mida ta teeks,on mängimine ja multikate vaatamine.Oma toa koristamisest kui osa võtabki,siis seda vaid paar minutit ja siis hakkab mängima.Kirjutada antakse kodus vaid paar rida, 3-5 lauset ja selle teeb lohaka kirjaga ja jätab tähti vahele,kui aga öelda et on vaja parandada või uuesti teha,siis karjub ja taob rusikatega lauda või annab toolile jalaga.Koduõppe saamiseks oli Viljandi psühh. haiglas aga seal ei pandud muud diagnoosi.kui vaid mõõdukas sotsiaalne mahajäämus.Oleksin allaandja tüüpi,oleks vist tagasi lastekodusse saatnud,et oma närvid tervemad oleks.Samas mõtlen,et keegi peab ju selliste lastre jaoks olema,laps iseenesest pöe pahatahtlik ja õela iseloomuga,kohati väga abivalmis ja heatahtlik.Kuidas aga sellist õppima panna ja raamatuid lugema ja selgeks tegema,et on palju asju mida ta tegema peab,kuna pole enam nii väike et kogu aeg mängida?
On heameel lugeda, et kuigi olete lapsega raskustes, ei kipu Te temast loobuma, vaid otsite viise, kuidas temaga toimida ja kuidas teda ja tema väärtusi ning harjumusi mõjutada.
Olen kogenud, et lapsed vajavad eelkõige aktsepteerimist sellisena nagu nad on, koos oma vajaduste ja tunnetega. Vaid aktsepteerimisele saab hakata üles ehitama harjumuste ja suhtumiste kujundamist. Kirjutate, et laps pole vaimselt, vaid ainult sotsiaalselt arengust maas. Seega ei saa temalt oodata seda, mida 10-aastaselt lapselt tavapäraselt oodata võiks, vaid ikkagi seda, milleks tema oma arengutasemel valmis on. Kui ta jaksab koristada 2 minutit, võiks koristada koos temaga, nii on temalgi kergem tegevuses püsida. Ning miks mitte teha koristamisest lõbus mäng või võistlus? On üheaegselt huvitav ja kasulik. Aega läheb ehk rohkem, kuid sedajagu vähem aega läheb sel juhul pahandamisele. Ja pärast saab anda positiivset tagasisidet.
Võib arvata, et tahate lapse jaoks teha oma parima, seega on väga tähtis, et te ei tahaks teha liiga palju, vaid liiguks edasi koos lapsega temale sobivas tempos ja viisil.
Kirjutate, et laps on abivalmis ja heatahtlik. Mil moel väljendate oma heameelt selle suhtes?
Sageli arvavad vanemad, et tunnustavad last, märkamata, et tegelikult väljendatakse rahulolematust. Nt.:"Näe, sa saad küll teha, kui tahad.Kui sa iga kord...." või "Näe, kui tubli sa seekord olid, kui sa alati...." (Sellistesse ütlemistesse on peidetud sõnum "Sa pole piisavalt hea.")
Kuid kui vanem väljendab oma heameelt ja tunnustust ennast avavalt, mina- sõnumite abil, toetab see lapse mina-pilti ja enesehinnangut ning soovitud käitumist. Nt.: "Mul on suur abi sellest, kui korjad koos minuga oma mänguasjad kokku. Saame kiiremini toa korda ja mul on selle üle heameel. Jõuan sulle veel enne magamaminekut ühe jutugi lugeda."
(Vt. Th. Gordon "Tark lapsevanem" positiivsed mina- sõnumid)
Nii hakkab laps mõistma oma käitumise mõjusid teistele inimestele ja võtma oma käitumise eest püsivalt vastutust.
Lapsele esitatavaid nõudmisi tuleks rahulikult selgitada, seejuures vahepeal ka lapse vastuseisu kuulates ja sõnastades: " Sind pahandab, et sul tuleb harjutus uuesti kirjutada, sa ei taha nii palju vaeva näha...". Nii kogeb laps, et temast saadakse aru ja sellisel juhul on ka tal kergem nõudmisi täita.
Oma lapsega tegin omal ajal kokkulepped:kui harjutus oli kirjutatud lohaka käekirjaga või soditult, tuli ümber kirjutada, see oli ette teada. Sama kokkulepe oli õpetajaga, ka tema laskis sel juhul uuesti teha. Lapse pahameele peale ei vihastanud, vaid tõdesin rahulikult:"Jah, ma mõistan, et see sind pahandab, kui pead aega kulutama ja uuesti tegema, sinu meelest piisab, et on tehtud. Ja meil on sinuga kokkulepe, et..." Loomulikult nõuab see järjekindlust, kuid kui vanemal õnnestub säilitada rahu ja tasakaal, annab see mõne kuuga tulemust, seda enam, et ilusa käekirja puhul kuuleb laps positiivset mina- sõnumit:" Mind rõõmustab, kui ilusa käekirjaga sa oled need laused teinud."
Mis puutub lugemisharjumusse, siis vägisi ei tee siin midagi.Kui Teil õnnestub lugemine lapsele kuidagi huvitavaks teha (käies näiteks koos raamatukogus, otsides koos raamatuid, võib-olla lisades lugemist mängudesse, lugedes talle ette ja lugedes temaga koos nii, et loete kordamööda ühe lause vms.), siis võib ka tema suhtumine muutuda. Ja loomulikult on igasuguste väärtuste kujunemisel oluline eeskuju. Lapsi ei õhuta lugema vanemate jutud a la "Kui mina sinuvanune olin, olid mul juba....läbi loetud," vaid isiklik eeskuju.Lapsel, kes näeb vanemat lugemas ja seda tegevust nautimas, tekib suurem huvi lugemise vastu kui lapsel, kel selline mudel puudub.
Toetuge olemasolevale. Vaadake koos multikaid, arutage nende üle, mängige koos lapsega, miks mitte ka multikasündmusi. Ning kui leiate mõne multika, millest on ka raamat, võite selle puhtjuhuslikult lapse nägemisvälja poetada või seda talle mainida. Kui sellest ei piisa, hakake ise lugema ja väljendage oma huvi ja valmisolekut seda temaga jagada.
Lapsele, kes armastab mängida, saab kõige paremini läheneda läbi mängu.
Ja kindlasti soovitan Gordoni perekooli - nende oskuste rakendamine muudab lapsevanema rolli rõõmsamaks ja kergemaks.
Vajadusel võib muidugi ka perenõustamisest toetust leida.
Armastust, järjekindlust ja rõõmsat lapsemeelsust!
