Mul on perekond kus kasvamas 7a tütar ja 2a poiss ja abikaasa.
Tütar käib koolis. Poiss käib lasteaias. Mees tööl ja mina ka. Omavahel saama minu meelest normilt läbi. On riidusid ja vaidlemist. On hetki kui ma häält tõstan. Kui lapsed sõna ei kuula ja nii.
Tunnen oma poja käitumise vastu huvi. Nimelt öösel poja magab. Ta magab veel võrevoodis millel on üks külg ära võetud ja meie voodi vastu pandud. Poja magab öösel ja siis läbi une hakkab ütlema et emme on paha ja hakkab kätega lööma minu poole. Kuna magan tal praktiliselt kõrval siis saan paar obadust ikka pihta ka. Ja siis ta muudkui vehib ja seletab et paha emme ja nii. Ma siis püüan lohutada aga siis tõukab mind eemale. Kui ta on nii ära käitunud, no võtab aega umbes 10-15 min siis ütleb et tahab mind, paneb käe ümber kaela ja jääb magama. Ja seda juhtub üleöö kohe kindlasti. Mind huvitabki, et miks ta nii käitub. Miks ütleb et ma paha olen?
No muidugi kui tema on pahasti käitunud siis ütlen et paha poiss ja nii. Teen kurja häält ka kui ei kuulata. Magama läheme üldjuhul hea tujuga. Vahel ka jonniga. Nii et jah mis võiks olla tema sellise käitumise põhjuseks?
Kõike head
Kirjutate, et tunnete oma kaheaastase poja öise käitumise vastu huvi. Tihti ärkab laps keset ööd ning väljendab unesegaselt pahameelt ema vastu- vehkides kätega (lööb) ja ka sõnades (paha emme). Kuna magate kõrvuti voodites, olete ka ise haiget saanud ning samas saate siis ka lapse maha rahustada ja uinuda aidata.
Teid huvitab, miks laps üleöö ärkab ja eelpoolkirjeldatud viisil käitub.
Oma kirja alguses nimetate, et saate oma mehega "normilt läbi"- kuigi esineb ka riidusid ja vaidlusi. Ka laste peale tõstate häält (teete kurja häält)- siis kui nad sõna ei kuula.
Igas peres esineb eriarvamusi, vaidlusi, tülisid ja konflikte. See on elu tõsiasi- kuna oleme inimestena erinevad, ei saagi me ühtemoodi tunda ega mõtelda, ega samu asju alati heaks kiita. Öeldakse, et tähtis pole mitte see, kas peres tülisid ei esine (ebarealistlik ootus)- vaid see, mil viisil need lahendatud saavad. Kui erimeelsused alla suruda, leiavad kogunenud pinged ikka mingi viisi, kuidas vallale pääseda (salaja ärategemises, tagarääkimises jne.). Teisalt kui konflikte klaaritakse - ja eriti pean siinkohal silmas täiskasvanute vahelisi erimeelsusi- destruktiivsel moel, ehk karjudes, solvates, ka vanu vigu ja eksimusi lagedale tuues, (või lausa vägivalda kasutades) - mõjuvad need lisaks sellele, et halveneb paarisuhe, negatiivse konfliktilahendusmudelina ka peres olevatele lastele.
Siinkohal on hea teada, et "õigel moel" tülitsemine annab lastele jällegi hea mudeli (räägime iseenda eest- ehk minakeeles; siis kuulame partnerit; väldime suhtlemistõkkeid- ehk siis süüdistamist, halvustamist, alandamist jne. jne. ) konfliktide lahendamiseks. Oluline on, et probleem saab lahti räägitud ja toimub teineteisest arusaamine, leppimine ja rahunemine.
Ka konstruktiivselt tülitsedes - kui lapsed on läheduses, (või ka kõrvaltoas)- võiks meeles hoida seda, et täiskasvanute tülid tekitavad lastes hirmutunnet- kaks neile kõige kallimat inimest tõstavad häält, karjuvad ja on ärritatud. Laps võib tajuda seda alateadliku ohuna oma turvatundele (hirm, et pere laguneb).
Seega, kuigi tülid on meie kõigi pereelus, võivad nad lastele olla hirmutavad ning kui teie kaheaastane nimetab teid unesegaselt pahaks emmeks ja lööb- siis ehk elab ta välja oma päevaseid reaalseid kogemusi/muljeid temale eakohasel ja ausal moel. (Võiks mõelda, mis kaheaastase elus toimub) Ja mudeli järgi, mille vanem(ad) on ette näidanud/öelnud.
Sõnadega "paha laps" või "jonnib" anname me negatiivse hinnangu lapsele- tegelikult on tegu mingi täiskasvanule vastuvõetamatu käitumisega, millega laps saadab lapsevanemale sõnumi (ta ei suuda veel verbaalselt nii selgelt ennast väljendada)- et tal on mingi vajadus. Vajadus, miks ta mingil moel käitub, midagi teeb, ütleb. Enamasti on lapse vajadused seotud ( kui baasvajadused rahuldatud) kas turvatunde, maailma avastamisega, läheduse-, kontakti-, armastatud olemisega; sooviga saada tunnustatud või omada saavutusi.
Kui õhtused magamaminekud on vahel rasked- võiksite last kuulata, et selgitada välja, mis paneb ta selles olukorras "jonnima". Võibolla on teie pojal mure- teie kui täiskasvanu saate anda talle võimaluse seda turvalises ja hinnanguvabas õhustikus avada ja sellega aidata. See on suur asi - soovin selleks teile rahulikku meelt ja mõistmist. Ning rahulikumaid öid : )
