Minu 3aastasele lapsele ei meeldi nukud...Pole kunagi meeldinudki ja tema vennale ..kes on esimesest abielust samuti nukud ei meeldi..Mitte lihtsalt ei meeldi...vaid nad lausa kardavad neid.Eriti Barbisid.Kas selliseid lapsi on palju?Ja millised täiskasvanud neist võivad sirguda?Meie lapsed on loovad,muusika huvilised,kunsti huvilised...neile meeldib mängida hoopis teistmoodi....
Iga laps on erinev, nii on erinevad ka mängud ja mänguasjade valik. Kindlasti ei ole teil vaja muretseda, seda enam, kui kirjutate, et teie lapsed on loovad, muusika- ja kunstihuvilised. Nagu muuski, nii mõjutavad lapse valikuid ka mängudes ja mänguasjade osas eelkõige vanemad. Ja teatavasti on kodud ses osas väga erinevad. On kodusid, kus on olemas iga viimnegi lastele suunatud trendikaup, on kodusid, kus mänguasju on vähe. Loomulikult ei ole trendikaubad (Barbid, legod, transformerid, Hello Kitty või Lotte tooted, pokemonid jpm) lapsele arenguliselt tingimata vajalikud, kuid osa neist on kindlasti ka arendavad ja omavad köitvat arendavat-kasvatuslikku lugu. 3-4 eluaastast, mil lapsed hakkavad omasugustega enam suhtlema, tekivad ka võrdlused selle alusel, kellel midagi on või ei ole, see on laste jaoks tihti ka enda hindamisalus: kuhu, kelle hulka ma kuulun, kellega olen sarnane, kellest erinev. Siin on loomulikult samuti oluline, et lepsel oleksid mõistliku täiskasvanu selgitused ja normaliseerimised.
Kahjuks on ilmne, et ka täiskasvanud inimestel võib olla raske vahet teha sisuliste ja väliste väärtuste vahel. Lapse jaoks on kõige tähtsam, et materiaalsete vajaduste (söök, riided, soe kodu, voodi, mänguasjad jm) kõrval ei unustataks emotsionaalseid vajadusi. Lapsel on vaja, et vanem oleks talle emotsionaalselt kättesaadav, ja sellesse kättesadavusse kuulub kindlasti ka ühiselt veedetud aeg, mida täidavad eakohased mängud või jutud.
