Tütar on 3,5-aastane ja väsitav mure õhtuse magamaminemisega. U. 1 aasta tagasi panime ta oma 9-aastase vennaga ühte tuppa magama. Alguses olin ise toas, pimedas, aga oma arvuti taga. Talle sobis see. Nüüd septembrist mõtlesin, et teeme muudatuse ja enam ise õhtuti toas ei ole. Eks see magamaminek ja jäämine on sünnist saati olnud raske ja vaevaline. Magamaminekuga seoses on meil reziim. Iga päev on magamaminek 20:30, enne kõik traditsioonilised vennaga koospesemised. Loen neile mõne jutukese, musi-kalli ja jätan väikse tule põlema vastastoas. Mure järgmine, et siis hakkab pihta üks kutsumine, et ta tahab juua, siis ta tahab sokke, siis ei taha sokke, kardab pimedust, kolle, vargaid, oma voodit, siis on pissi häda (muidugi ei tule midagi ) jne. Ja see on kestnud u.4 kuud. (praktiliselt 1 kuu oli ilma selle probleemita peale isemagamajäämist). Tema kartustega proovime tegeleda, st. kuulame ta ära, mida ta kardab ja püüame ära seletada. Ilusti seletame ära, et kolle pole olemas, need on väljamõeldised, et kui ta peaks kunagi nägema, et näidaku meile ka, sest meie pole kunagi näinud. Pime seal ei ole, sest vastastoas väike tuli põleb. Vend magab üleval. Räägime, et peab magama jääma, sest venna peab varakult tõusma ja tegelikult ta ise ka, sest ta käib lasteaias, kus talle meeletult meeldib. Ja kui ta midagi jaurama hakkab, siis ei aita see, et ma ei vasta talle või ütlen, et lõpeta ära. Ta soiub nii kaua, kuni endale hakkab juba ajudele käima. Sest tema hääletoonid lähevad aina valjemaks. Oleme proovinud heaga ja ´halvaga´ , mis tähendab seda, et oleme isegi nii kaugele läinud, et oleme võtnud venna toast
ära, et kui sa vaikselt ei ole, siis võtame venna enda kaissu, et ta magada saaks. Muidugi siis tuleb paanika ja seakisa, sest ega ta ju ei taha seal üksi olla. SIis suure hirmuga jääb tasa ja tegelikult ka kohe magama. Ma tean, et see pole õige, sest see on hirmutamine ja sellega kaugele ei jõua. Pigem teeb asja veel hullemaks. Aga laine lööb pea peal kokku ja lähedki lihtsama vastupanu teed. Sest need rallid võivad õhtul kesta kuni 2 tundi!!! No, mida küll peaksime tegema???
Olete võimaldanud oma lapsele aina iseseisvamat uinumist – aasta tagasi eraldi tuppa ja nüüd ilma teie enda kohaloluta. Olete proovinud last rahustada, kuulata, ähvardada ja ignoreerida, kuid teie jaoks head lahendust ei ole te veel leidnud. Teie soov on, et lapsed läheksid 20.30 magama, kuid kirjast ei selgu, mis kell tegelikult tütar tavaliselt uinub.
Rituaalid on õhtul turvatunnet pakkuvad ja rahustava toimega ning saan aru, et neid olete ka loonud. Olete ka kuulanud lapse hirme, mis on samuti väga oluline. Võite proovida kuulamist ka ilma oma poolsete selgitusteta. Lihtsalt kuulata ja peegeldada lapsele tagasi, kuidas te temast aru saite. Kuulamine on nagu sibula koorimine, et kui seda ei katkesta, siis saab minna kiht kihilt sügavamale. Kuulata võite nii hirmusid ja koll-lugusid kui ka seda, kui ta õhtul teid mitmeid kordi kutsub ja pealt näha tühiseid asju soovib. Proovige tajuda, mida ta tegelikult vajab ja peegeldage talle seda. Kui see on nii, siis ta hakkab rääkima edasi ja kui ei ole, siis ta lihtsalt ütleb seda.
Kuulamine ilma selgitusteta annab lapsele tunde, et tema ja tema tunded/mõtted/kogemused on olulised ja temast peetakse lugu. Hirmudest rääkimine ei võimenda neid, nagu vahel kardetakse. Kui laps tunneb end mõistetuna ja ära kuulatuna, siis on ta juba rahulikum ja ka hirm saab tasapisi lahtuda. Vahel leiavad ka nii väikesed lapsed, peale pikka kuulamist, ise sobilikke lahendusi, mis nende uinumise turvalisemaks muudab. Võite proovida mõne õhtu, kui olete ka ise piisavalt heas tujus ja reibas, teha nii, et te ei paku ise lahendusi ega soovitusi ning püüate näha uudishimulikult magama minekut läbi lapse silmade. Loomulikult võite jääda küll oma seisukoha juurde, et magama minek toimub kell 20.30, kuid lihtsalt kuulake, mida see lapses tekitab ja milliseid mõtteid ta ise pakub.
Teinekord on hea võtta probleem jutuks hoopis päeval, kui kõigil on veel hea tuju ning väsimus ei tõsta ärevust. Rääkige lapsele oma probleemist ilma hinnanguteta ning väljendage, kuidas õhtune lapse käitumine teile konkreetselt mõjub. Seejärel kuulake jällegi põhjalikult last, isegi kui tema arusaamad on teie omadest väga erinevad. Proovige lõpuks sõnastada enda vajadused ja tema vajadused ja alles siis küsige, et mis me siis nüüd teeme. Las laps pakub koos teiega erinevaid lahendusi, mis võivad olla esialgu ka ebarealistlikud ja humoorikad, sest see võtab pinget maha. Kui on juba mitmeid lahendusi olemas, siis võite hakata koos valima mõlemale sobivaid lahendusi. Teinekord võib olla ka nii, et konkreetset lahendust on raske leida, kuid hinnanguvaba teineteise kuulamine ja rääkimine võtab nii palju pinget maha, et õhtul on probleem juba iseenesest väiksem.
Kui laps voodist hüüab ja küsib korduvalt erinevaid asju, siis vajab ta tõenäoliselt mingit lisaturvalisust ja tähelepanu või väljendada oma motoorset rahutust, kuna keha pole veel jõudnud rahuneda. Mõnele lapsele mõjub hästi üle keha õrnad paid, et keha saaks rahuneda. Turvatunnet ja tähelepanu saab vanem aidata leida mingil muul viisil ja muul ajal. Kindlasti pakub ilma selgitusteta kuulamine nii emotsionaalset turvatunnet (minu mõtteid aktsepteeritakse) kui ka tähelepanu. Paraku saab siiralt kuulata vaid siis, kui vanem on ise rahulikus ja piisavalt tasakaalukas tujus. Kui ka vanem ise on juba väga väsinud või on vaja midagi muud teha samal ajal, siis ei ole kuulamine siiras ning laps võib kogeda seda manipuleerimisena ning ärevuse tase võib hoopis tõusta. Seega otsige ise selline aeg, mil suudate kõige rahulikumalt lapse jaoks aega võtta. Selline kuulamine võib võtta esialgu rohkem aega, kuid hiljem vähendab see tunduvalt erinevaid probleeme ja pingeid.
