Poiss on 2a.4k. ja sügisest hakkasime ka lasteaias käima. Päeval saime mähkmest lahti suvel ja tänu sellele et hoidsin ka tuttava last kelle laps käis potil..seega läks meil päevane pissile küsimine ja käimine suhteliselt kenasti. Öine pissimine on aga probleem,magab meil ikka mähkmega ja kui oleme proovinud et magaks ilma siis hommikuks on voodi pissine ja ta ei tee sellest väljagi. Nüüd on ka paar korda lasteaias päeval voodisse pissinud ja saan sealt poolt ka pahameelt, et millest me siis räägime kui laps ööse mähkmega magab siis selles on asi. Muidu on ta kenasti enamvähem päeval maganud..ikka on juhtunud neid ka kus piss tuleb voodi aga seda tõesti harva. Kas võib olla et lasteaias voodi pissimine on seotud stressiga? Perre sündis ka teine laps kes on 2 kuune püüame kenasti et kui üks tegeleb ühe lapsega siis teine on teisega et vanem laps ei tunneks end üksi. Ta hakkab vastu,röögib ja nõuab asju.Õhtune magama minek on ka suur probleem: nutab ja hakkab vastu. Kas see on tema appi hüüd tähelepanule?? kuid ta pole ju tähelepanuta jäänud.Luti viskas ta ise prügikasti kui oli 2a2k. kas lasteaed,uue lapse sünd perekonda ja luti ära viskamine on stressi tagajärg või on see midagi muud? me ei taha temaga enam riielda. ta on meil ainult mänguhoos hammustanud ja siis oleme ka kohe rääkinud et nii ei tehta- aga nüüd hammustas ta lasteaias ühele lapsele põske,kes on 3 a. Ta on kõige noorem lasteaias,on kenasti arenenud ja rääkima hakanud tunduvalt rohkem, teda ka kiidetakse et ta on tubli ja teeb kaasa.aga just see pissimine ja öine magama minek! Mida ma saan teha et see asi muutuks ja lapsel oleks parem ja ka suhted oleks kõigil seega omakorda paremad..see olukord teeb kõiki väga närviliseks. Jutt tuli vist väga segane kuid loodan et saite aru,loodan et oskate ka ehk veidike nõu anda. Ma tunnen ennast kuidagi meeletult süüdi selles olukorras ja nii vähe saan tegeleda vanema lapsega.nii palju kui võimalik tahan tal ise lasteaias järgi käia ja kasvõi koos õue minna. Ja hästi haiget teeb see kui ta ütleb et ei taha emmet või ei taha issit kui ttema tahtmisi ei täideta ja kui ta voodis on ja talle midagi ei anta või lubata! Öösiti nõuab magades tuld mis on ka nüüd viimase 1.5kuuga tulnud.Kuidas seda muuta? ei taha ta tahtmistele ka alla anda ja kõike väga lubada mida ta tahab? kuidas ma pean end parandama,mida muuta,kuidas käituda???
Ette tänades ja vastust ootama jäädes,Heli
Kõike paremat teile!
Kirjeldatud olukord tundub olevat tõesti põhjustatud beebi tulekust perre. Väike tita saab praegu palju tähelepanu ja hoolt, suurem laps tunneb end kõrvalejäetu ja vähearmastatuna, isegi kui teile endale tundub, et püüate lastele tähelepanu võrdselt jagada. Suurem laps on ilmselt praegu veel ka segaduses, seni oli tal ju arusaam, et tema on kõige tähtsam, aga nüüd tajub, et see ei ole enam nii ja ta ei saa aru, miks. Segadus, pahameel, kerge ärrituvus, agressiivsus (hammustamine!) – kõik see ja paljugi veel on selles olukorras täiesti normaalsed, laps võib isegi teha ettepaneku väike tita „poodi tagasi viia“ vms. Asi on selles, et kaheaastane (ka 2,4-aastane) tahaks veel ise emme süles olla – kuid seal on paraku ees juba uus tita, miks ei peaks see siis pahaseks tegema.
Selles olukorras on hädavajalik, et isa hakkaks aktiivselt suurema lapsega tegelema, aga suurem laps (kes on tegelikult päris väike) vajab kindlasti ka rohkesti ema tähelepanu, ja osa sellest peaks olema privaatne. Ehk on võimalik issil tunnike titaga olla, kuni teie suurema lapsega eraldi tegelete, temaga koos midagi toredat ette võtate. Suurem laps peaks vanemate käitumise kaudu saama piisavalt sõnumeid, et temagi on tähtis, et temast hoolitakse, teda armastatakse. Sest kui ta näeb, kui palju on tita süles, kuidas teda tissitatakse, vannitatakse, sussutatakse ja kussutatakse, siis on ju täiesti selge, et lapsel tekib tunne – mina pole enam mitte keegi. Ja sellele tundele on lapsel väga raske reageerimata jätta.
Lapsed käituvad ses olukorras väga erinevalt, oluline on märgata, et ükskõik mida laps ka ei teeks, ta on hädas ja vajab abi, riidlemine ei aita, aitab püüd mõista, kannatlik kuulamine ja piiride panek armastaval viisil. Teie rahulikkus ja kannatlikkus on siin võtmetähendusega. Pissimisrutiini muutumisse võiks küll rahulikult suhtuda, suuremad õed-vennad (eriti kui nad on nii väikesed) teevad tita mõjul ikka sammu arengus tagasi, pealegi ei peagi enne viiendat eluaastat pissimise ja kakamisega kõik korrektne olema.
Magamamineku osas – ja muudeski olukordades, kus laps midagi soovib, aga te seda talle võimaldada ei taha, on oluline mitte kasutada jõudu ja püüda kokkulepete poole. Samuti on oluline õppida nägema lapse käitumise või sõnade taha, nt kui laps ütleb, et ta ei taha issit ega emmet, siis see on lapse viis näidata oma pettumust või oma soovi intensiivsust, kindlasti ei ole see märk sellest, et laps teid ei armasta. Kirjutate, et ei taha lapsele kõike lubada. Loomulikult peate panema lapsele piire ja näitama enda omi, samas on olen oma töös märganud, et vanemad lähevad vahel oma piiripanekuga ka veidi liiale. Väikelastele pannakse piire põhiliselt keskkonna kohandamise kaudu, on ju ilmne, et kui laps kuuleb aina „ei tohi“ ja „ära tee“, võibki ta muutuda vastupanuliseks.
Ma ei näe, et öötuli last kuidagi kahjustaks, võib-olla on veel mõni lapse soov siiski selline, mille osas saate vastu tulla, kui uurite, mis võiks olla see, mis tal magamajäämist hõlbustaks – see on ju ka teie huvides. Loomulikult peaks laps magama oma voodis, kahe väikelapsega on kõige mugavam korraldada nii, et laste voodikesed on abieluvoodist kummalgi pool, nii on kummalgi vanemal ülesanne patsutada-rahustada üht last, ei pea voodist välja tulema, kui laps ärkab. Püüdke päevas leida kasvõi pool tunnikest ka ainult enda jaoks, selline mina-aeg annab reeglina palju toimetulekuressurssi juurde.
