Tere! Minul on selline mure, et laps on 1,9 aastane ning probleemid tekivad meil kodus sellest, et lpas soovib iga hinna eest kontrollida emme samme ja käike. St ehk siis emme ei või hommikul magamistoast väljuda, samuti öösel, et wc-d külastada. Samuti ei tohi emme näiteks nõusid kappi laudua või pudru keeta. Tütar hakkab lihtsalt röökima "tagasi-tagasi" või nn käsutab emme tagasi magamistuppa ja kui emme eirab seda, siis visatakse pikali maha ja hakkab meeletu kisa ja jonn, mis võib kesta üle tunni (rohkem ei ole välja kannatanud ise, püüdes leida mingi mooduse kuidas maha rahustada last). Eile juhtus situatsioon, kus jonn sai alguse arusaamatul põhjusel ning kuigi lohutuseks püüdis issi teha lapsele sooja piima, mida ta muidu väga armastab, siis küll võeti nokatass, aga lonksu sealt ei võetud vaid kisati edasi kuniks lõpuks leidisn lahenduse, et põhjus miks oma lemmikpiima ei joodud oli, see, et ise ei saanud piimapudelit kraanikausist külma vee seest jahtumast võtta. Kui panin piimapudeli tagasi kraanikaussi ja tõstsin lapse üles, et ta ise saaks selle võtta, oli nutt kadunud. Ühesõnaga, kas selline käitumine on normaalne? Tean, et on ISE-periood lapse arengus jne, aga kas see on nii äärmuslik? Ja teiseks tegelikult teeb muret emme kontrolli vajadus - et emme ei või midagi teha, sealhulgas wc-s käia ja toimetada majapidamistöödega. Mida peaksin ette võtma? Ja kas tegu on normaalse arenguga? Olen tähele pannud, et kui lapsega olime kahekesi kodus ehk siis issi oli kaks päeva ära, oli laps üsna mõistlik. Meenutades jällegi mõne kuu tagust perioodi, siis ei olnud vahet, kas veetsime lapsega aega kahekesi või koos isaga, samamoodi oli kontrolli vajadus. Ehk on sellisele olukorrale mõistlik seletus või peaksin antud probleemiga pöörduma lastepsühholoogi poole kuna tegu tõsise hälbega?
Teie lapsel ei ole kindlast hälvet, tegu on lapse mina arenguga. Ja tõepoolest, see võib väljenduda just nimelt nii intensiivselt nagu te kirjeldate – see kuulub selle protsessi juurde. Vaja on kannatlikkust ja rahu, samuti oma piiride näitamist lapsele, samas lapse vajadusi ja piire aktsepteerides.
Laps ei oska oma tunnetega toime tulla täiskasvanulikul moel, ta elab need välja ja see on loomulik. Ema-isa ülesanne nendes tunderikastes olukordades on anda lapsele sõnum, et iga inimlik tunne on normaalne, et ei ole keelatud ega lubatud tundeid, vaid lihtsalt tunded ON, ja toimetulek tunnetega algab nende mõistmisest. Seega, kui laps reageerib emotsionaalselt väga tugevalt, siis püüdke neid tundeid, mida lapses märkate, talle tagasi peegelda. Nt: sulle ei meeldi, et ma tahan toast ära minna; sulle meeldiks, kui ma jääksin sinu juurde; sa tahaksid, et ma sinuga mängiksin, mitte ei paneks nõusid ära jne jne.
Laps on oma tunde võimuses, ta ei saa aru, mis temaga toimub, aga kui ta saab vanema mõistva sõnumi, ta tasapisi rahuneb, sest teie tunnetepeegeldus tähendab ju ka seda: see, mida sa tunned, on normaalne, kuulub asja juurde, et sa nutad, et sulle ei meeldi. Igaüks, kes on ärritunud, aga saab seejärel sõnumi, et tema tunded on mõistetavad, rahuneb. Nii on see ka lapsega.
Oluline on, et teie ise ei ärrituks ja suudaksite rahulikuks jääda, sest laps ootab vanemalt ikka tuge ja mõistmist. Seiske rahulikult enda eest, see saab tulevikus mudeliks, kuidas laps hakkab ise seisma enda eest. Kui laps on väga ärev ses osas, kui teie tähelepanu on mujal (majapidamistööd jms), siis proovige lapsele hakata andma eelnevaid sõnumeid. Praegu me mängime, aga varsti hakkab emme putru tegema, mis sina sel ajal võiksid teha? Koostööoskuste arendamine algab ju nii mõneski mõttes ka sellest, et kaasate lapse oma tegevustesse, pakkudes talle jõukohast ja turvalist „tööd“ enda kõrval: ta võib lusikad sahtlisse panna, või kasvõi mängida teie kõrval põrandal pottide ja kulpidega, sel ajal, kui teie putru teete.
Lapse kasvatamine paneb ikka proovile meie kannatlikkuse, aga ka nutikuse. Loovad lahendused aitavad tihti välja ka keerukatest olukordadest. Põhitähtsusega kõige selle juures on teie rahulikkus. Kuid teie suudate rahu säilitada siis, kui teie isiklik „tass“ on täis. Siin on mõtlemiskoht iga väikse lapse emale: kui palju on teil päris oma aega, kui palju saate kahekesi olla koos mehega? Kui emme põhivajadused on katmata, saavad kannatada eelkõige lapsed. Oluline on ka mõista, et iga lapse käitumise taga on tema vajadus, aga kuna laps ei oska oma vajadusest otse rääkida (tahan areneda iseseisvaks ja tubliks!), siis ta lihtsalt käitub: pistab kisama, kui takistatakse (või ei soodustata) tegevust, mis on arenguliselt hädavajalik. Nii et see pudelinäide teie kirjas on lausa suurepärane näide selle kohta, kuidas laps seisab oma arengu eest.
Lisaks: lapse sees on kõik need tunded, mis on tema vanemate sees. Tasub märgata ka seda, kuidas on parajasti teie suhte seis lapse isaga. Kui suhtes on pinge, on see kohe märgatav ka lapse käitumises.
