Tere!
Minul on küsimus, et milline on orienteeruv 1-aastase ja 10-kuuse (ehk siis pea 2-aastase) lapse unevajadus nii päevase kui ka öise unega kokku. Miks ma seda küsin on sellepärast, et üldiselt magas meie laps lõunaund nii ca kella 12.30st ca 15.30ni ehk siis pea 3 tundi. Ja siis õhtuti läks kella 21.30 ajal ööunne ja magab hommikuti ca kella 07.00ni. Ehk siis 9,5 tundi. Kokku 12,50 tundi. Paar nädalat tagasi aga ei jäänud laps enam õhtuti magama. Tundus, et ta ei ole veel väsinud, tatsas voodis ringi, kui sellest ära tüdines, hakkas sülle nõudma. Kõige halvematel õhtutel ei olnud nõus isegi enda voodisse minema, vaid tahtis meie juures magada, nõudis et ka meie seal oleksime jne. Siis otsustasin proovida, et laseme tal päeva ajal magada ca 2 tundi ja ajame ta siis ülesse. Tundub, et see töötab ja õhtuti enam üldiselt probleeme ei ole. Kuigi vanavanemad, kelle juures laps päeva ajal on, ütlevad, et kui nad lapse üles ajavad peale 2 tunnist uinakut, siis on ta veel väsinud ja uimane ca pool tundi ehk neil on siis kahju teda üles ajada, kuna on näha, et laps tahaks veel magada. Ehk siis, kas meie käitumine on õige, et me ajame teda päevaunest varem üles kui tema magada sooviks? Või oleks õigem siiski lasta tal magada, kuid sel juhul on meie rahulikud õhtud nii öelda rikutud ja tegeleme lapse magama panemisega iga õhtu a la kaks tundi. Olen vastuse eest juba ette väga tänulik. Tervitades, Triin
Ma saan aru teie kirjast, et lapse unerütm on hetkel muutumas ja te proovite seda suunata nii, et pere õhtune rutiin ja seega ka rahu säiliks. Vanavanematel on aga raske teie otsust aktsepteerida, kuna neil on kahju lapse und katkestada ja näha siis, kuidas laps on unine veel mõnda aega. Mul jääb mulje, et te ise tajute, et nii on lapsele ja kogu perele kõige parem, kuid kahtlete siiski, kuna vanavanemad kahtlevad.
Lapse unevajadus väheneb pidevalt teie lapse vanuses ning mingitel hetkedel võib see väljenduda äkilisema muutusena. Kaheaastasel lapsel on maksimaalne ööpäevane uni 12 tundi. Mina julgustan teil küll usaldama enda sisetunnet. Kui laps ajada üles ja lubada tal olla natuke unine, siis on see kindlasti tervislikum, kui kaotada rahulikud õhtud. Laps vajab, et vanemad leiaksid piisavalt aega iseendale ja teineteisele ning oleksid ise ka piisavalt puhanud ja rõõmsameelsed.
Une teemal võite konsulteerida ka perearstiga ning küsida enda rahustuseks ka tema arvamust. Vanavanemaid võib aktiivselt kuulata ja püüda mõista nende tegelikku muret. Võib-olla nad kardavad, et last une pealt äratades, võib laps ema järgi igatsema ja nutma hakata. Vanavanemaid tasub julgustada, et nad siis unist last lihtsalt kuulaksid ja lubaksid tal rahulikult olla natuke unine.
