Mul on 7a tütar ja 3a poeg. Mure on selles, et ma teen oma lastele haiget. Alguse saab see jonnist. Laps/lapsed hakkavad jonnima. Ma palun neid algul ilusasti järgi jätta ja nii. Aga nemad lasevad edasi. Siis ma tahan oma ette olla et maha rahuneda aga nemad ei lase(tulevad järgi teise tuppa). Siis ma plahvatan suurest vihast ja ei kontrolli enam mida ma teen. Ma olen nii vihane et hakkan ropendama ja siis lähen lastele kallale. Kas siis tutistan neid või annan laksu või raputan. Pärast on mul nii paha tunne, et lausa nutma ajab. Ma ei taha nii käituda. Tahan olla hea ema oma lastele. Aga ma ei oska.
Aitäh, et kirjutate siia! Iga ema, kes on hoolitseb oma väikeste laste eest, väärib ise samuti tuge. Väikesed lapsed vajavad palju tähelepanu ja hoolitsust ning seetõttu kipub emadel enda vajaduste eest hoolitsemine unarusse jääma. Negatiivsed tunded annavad meile märku, et meie vajadused on rahuldamata. Lapsed vajad täiskasvanut, kes oskaks märgata. Täiskasvanul on aga oluline oma tundeid ise märgata ja vajaduste rahuldamiseks kellegi abi küsida või midagi ette võtta.
Saan aru, et laste jonnimine väsitab ja häirib teid ning te tunnete end halvasti. Te proovite enda vaikuse ja privaatsuse vajadust rahuldada sellega, et lähete teise tuppa. Kui lapsed ka sinna tulevad teie tunded lähevad tugevamaks ning te elate ennast laste peal välja. Pinge küll väheneb, kuid teil on ikkagi uuel viisil halb olla, sest saate aru, et selline käitumine on laste suhtes ebaõiglane. Saan aru, et otsite viisi, kuidas hoida nii ennast kui ka lapsi paremini.
Esiteks on väga oluline, et jõuaksite selgusele, mida te ise praegu vajate. Kui on väikesed lapsed, siis on väga tähtis otsida endale piisavalt mitu inimest, kes saaksid teid laste hoidmisel aidata või muud tuge pakkuda. Kirjast ei selgu, kas elate koos laste isaga, kas teil on abikaasa, kas lastel on vanavanemad või tädid ja onud. Vahel saavad abiks olla ka sõbrad ja naabrid. Oluline, et kutsuksite kellegi appi, kui ise enam ei jaksa. Lastele on loomulikult väga hirmutav see, kui ema kaotab kontrolli ning see vähendab laste emotsionaalset ja füüsilist turvatunnet, mida on normaalseks arenemiseks väga vaja. Küsige endalt, mis annab teile energiat ja pakub rõõmu. Kas vajate suhelda mõne hea sõbraga, vajate end välja magada, vajate et keegi aitaks majapidamistöödes, vajate tegeleda mõne hobiga, lugeda raamatuid või käia hoopis üksi jalutamas? Tean emasid, kes on otsustanud, et kui enesekontroll võib hakata kaduma, siis nad helistavad mõnele kindlale inimesele või kutsuvad laste isa ning lähevad lihtsalt teise tuppa või õue, selle asemel, et teha või öelda midagi, mida nad hiljem kahetsevad.
Teiseks on kindlasti abiks, kui õppida tüütuna tunduvat laste jonni paremini mõistma. Kui teil on huvi muuta seda mustrit, kuidas hetkel olete harjunud laste jonnile reageerima, siis soovitan lugeda mõnda raamatut laste arengu kohta. Väga palju erinevat infot laste psühholoogilise arengu ja kasvatuse kohta on Anna Wahlgreni väga südamlikult kirjutatud raamatus „Kooskasvamine“. On täitsa loomulik, et vanemad kasvavad ja õpivad vanemaks olemist koos laste kasvamisega. Jonni kohta on aga väga hea raamat Aletha Solteri „Nutt ja jonnihood“. See raamat on inspireerinud ja pakkunud uut ja lõdvestavat vaatenurka paljudele vanematele. Kui laps nutab või jonnib, siis ta tunneb ennast halvasti ja ta vajab vabaneda oma sisemistest pingetest. Seetõttu ei ole kuigi pikaajalist mõju lihtsalt keelamisel ja lapsega rääkimisel. Last on vaja kuulata ja aidata tal oma pingetest vabaneda.
Kuulamist ja enesekehtestamist, sel viisil, et pingete kasvamise asemel, muutuksid suhted peres hoopis lähedasemaks ja soojemaks, on võimalik õppida Gordoni perekoolis, mille kohta leiate infot meie kodulehelt: http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/gordoni-perekool/ Soovitan ka paari head raamatut, millest võite saada ideid, kuidas väljendada ennast nii, et pinge ei viiks enesekontrolli kaotuseni. Gordoni perekooli teemal on ka sama autori raamat „Tark lapsevanem“ ning veel üks lihtne ja hea lugemine on Mazlishi ja Faberi raamat „Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid.“ Kui lapsel on tugevad tunded, siis on hea, kui vanem suudaks jääda ise rahulikuks ja püüaks mõista lapse sees olevaid ebamugavaid ja häirivaid tundeid. Kui laps tunneb, et keegi mõistab, siis hakkavad need tunded ka lahustuma. Kui vanem väljendab mõnes olukorras oma piiri ja see lapsele ei meeldi, siis ei tasu oma piiris järeleandmist teha, kuid kuulata lapse tundeid võib ikkagi. Näiteks: „Jaa, ma näen, et sa tahad just praegu seda edasi mängida“ või „Mhmm… sulle ei meeldi, et emme ei saa sinuga praegu lugeda.“ Kui vanem väljendab mõistmist lapse tunnete suhtes, siis on lapsel lihtsam õppida pettumustega elus toimetulema.
Kui soovite, võite siia veel kirjutada ja küsida veel konkreetsemalt midagi. Kui soovite individuaalselt nõu küsida, siis võite pöörduda ka meie nõustajate poole. Vahel on abiks ka, kui uurida oma lapsepõlve ning neid mustreid, mida saime kaasa oma vanematelt. Kui teadvustame neid mustreid, siis on neid ka lihtsam muuta.
Soovin edu iseenda vajaduste teadvustamisel, et jaksaksite tunda rohkem rõõmu emaks olemisest ja oma lastest. Lapsed vajavad näha teie rõõmsaid silmi
