Tere.
Meil peres kasvamas 2 tütart 10 a ja 5 a ja kolmas kohe kohe sündimas.Mured on aga suurema preiliga ja kestavad juba pikemat aega.Väiksena oli ta paras energiapomm,ei suutnud kunagi ühe asjaga tegeleda üle 15 minuti ja kaasata teda tegevustesse oli ka tohutult raske,väga keerulise loomuga laps.teda oli raske ette valmistada kooliks,ei tahtnud ta ei õppida ega midagi,sai siis 1 klassis proovitud Notropili ,et last muuta püsivamaks,sest õpetaja oli temaga parajalt hädas.Tol hetkel aga tänu ravimile asi läks paremaks-laps oli rahulik,püsiv jne.
Nüüd aga tüdruk kasvanud-10 aastane ja ta on oma kehalise poole pealt väga arenenud-paistab pigem 13-14 aastane olevat.Suuremad probleemid hakkasid pihta 2 aastat tagasi kui kolisime maalt Linna elama.
laps saab küll koolis hakkama ja õpetaja kiidab teda aga kodus on ta täiesti võimatu ja olen ise abitu ega oska enam midagi teha.
Nimelt on kadunud igasugune sõna kuulamine tema poolt-minu jutt läheb ühest kõrvast sisse ja teisest välja-nagu polekski kunagi kuulnud.ta on muutunud lohakaks( tuba sassis,riided põrandal,asjad lohakil jne) ja kui palun tal korda teha siis see lõppeb meil suure riiuga.tavaliselt kuulen uste paugutamist,vastu vaidlemist,jalgade trampimist,jonni,minu peale karjumist jne kõike millega saab üks inimene oma pahameelt väljendada.kodustest reeglitest lugu ei pea,ei hooli ta enam ei kellaajast millal koju vaja tulla,ega kui luba vaja küsida sõbrannade juurde minna.ta hea meelega istuks ainult teleka ees ja ,et mitte keegi teda ei segaks.karistamisteks olen kasutanud kas taskuraha ära jätmist,koduaresti,arvuti keeldu-aga see kõik ei ole aidanud-ta lihtsalt ei hooli ja suhtub sellesse ükskõikselt.
kuna ta ka piisavalt suur juba siis aegajalt palun tal ka kodus midagi teha-et tal oleks mingi kohusetunne ja oma asi mida tema kodus teha võiks,üritan kaasata teda ka oma toimetustesse kasvõi küpsetamine või muu tegevus aga kõigest ta keeldub ja kohe sellisel pahal hääletoonil.ta ei soovi meiega mitte kusagil käija kaasas vaid eelistab jääda koju või sõbrannade juurde minna.
Oma õega ei saa ta ka läbi,pigem on kiuslik-nad ei mängi koos ja kui väiksem isegi üritab siis suurem kohe vihastab.
pealtnäha on ta üldse vägagi närviliseks muutunud-taas ta ei suuda paigal sekunditki olla ega millegile keskenduda-siine nam pole ka Notropil aidanud.
See siis pigem lühikokkuvõe aga seda kõike on veel palju palju.Olen mõelnud temaga minna psühholoogi juurde aga ta keeldub ja ise ei oska enam midagi teha.Samas kohe sündimas perre väike laps ja selline puberteetlik käitumine(nii ütles meie perearst) teeks koduse õhkkonna vägagi närviliseks.Mis oleks teie poolsed soovitud ja kas oleks ikka mõistlik minna lapsega psühholoogi juurde?+kui mina temaga räägin siis mulle ei vasta ta midagi-iga küsimuse peale on ainult vastuseks-ma ei tea- või õlgade kehitamine.
Väga võimalik, et teie kirjeldus räägib teismeeale omastest ilmingutest. Tüdruk oli ka varem implussiivne ja energiat täis, nüüd aga kõik omakorda võimendub. Seejuures kaasneb välitmatult protestimine täiskasvanutega, vastuhakk kodustele, huvide muutumised jne. Kõik see tähendab, et ta otsib iseennast, võitleb vastuoludega iseendas ja tegelikult on tal endal sees suur segadus. Ühest küljest ta ju teab väga hästi, mida temalt oodatakse, kuid ta ei saa olla alistuv ja kõigega nõustuv, ta vajab ka tunnet, et tema otsustab ja määrab.
On neid noori, kellel kulgeb see aeg kergemini, teistel jälle suuremate probleemidega. Kuid täiesti normaalne on see, et murdealine mässab ja protestib, tema jaoks on palju tähtsamad sõbrad ja nendega koosolemised, kuid vanemate sõna kuulata.
Kui palju probleeme tekib, oleneb kindlasti ka täiskasvanutest. Teismelised on väga tundlikud kõikvõimaliku kriitika ja enesetunde riivangute suhtes. Isegi kui ta seda välja ei näita, on talle siiski tähtis ka vanemate arvamus. Mõistlik vanem võimaldab teismelisel ka protestida (ei võta seda isikliku rünnakuna, solvanguna) ja annab talle ka iseseisvumiseks ruumi. Range kontroll ja karistused pigem suurendavad vastuhakku.. See ei pane teda kuidagi ise tahtma koristada ja „paremini käituma“.
Mida võiksite proovida? Rääkige üks kord ja põhjalikult, mida te temalt ootate ja milles tahate kokku leppida. See on selleks, et te ei peaks kogu aeg näägutama ja kontrollima. Ta peab saama osaleda selles, millal ja kuidas ta oma tuba korras hoiab. Olge konkreetne, näiteks, kas on teie jaoks sobiv see, et ta kord nädalas koristab, riided ei tohi olla põrandal vms. Seadke minimaalselt ettekirjutusi. See annab talle võimalusi oma asju ka ise korraldada ja vastutada. Kui teie seda kogu aeg jälgite, siis selle surve all ei ole tal ruumi ise kontrolli ja vastutust tunnetada.
Kui olete kõike seda juba proovinud ja kokkulepped ei toimi (nt kojutuleku aeg), siis oleks vajalik jutuajamine sellest, mis teie vahelises suhtes toimub. Nt võite väljendada muret omavahelise suhte pärast, soovi temast paremini aru saada, samuti et hindate ja väärtustate teda ennasat sellisena nagu ta on. Kui te väljendate soovi temaga sõbralikult läbi saada ja mõista, siis on ta ehk valmis ka teiega rääkima avatumalt. Suured kui väikesed inimesed, aga eriti teismelised väldivad kõike seda, mis on ebamugav, kriitiline nende suhtes. Kui soovite, et ta räägiks teiega ja vastaks küsimustele, siis jälgige, kuidas olete varem reageerinud ja mis võiks olla see, mille teda seni on nö "lukku pannud". üritage vältida etteheiteid, süüdistusi, moraalilugemisi, ettekirjutusi, ähvardusi jne.Need väljendavad vaid teie kriitilisut ja pettumust. Käitumist ega suhteid need ei paranda niikuinii.
Mis puudutab psühholoogi juurde minekut, siis oletan, et tüdrukul on välja kujunenud negatiivne hoiak. Väga võimalik, et tema kujutluses peab ta selle pärast sinna minema, et temaga on midagi „valesti“ ja ta on „paha“. Oleks ju imelik, et ta sel juhul tahaks minna ja seda veel kuulda. Kui siiski tütrega toimuv teeb teile muret ja kirjast te endale piisavalt kasulikku mõtteainet ei saanud, siis tasub pereteraapia võiks teid ikkagi aidata ja seda ka siis kui läheksite sinna koos isaga. Kui tütar ei tule kaasa, saab ikka arutleda selle üle, kuidas toimida nii, et suhted muutuksid ja seeläbi toetada tütre iseseisvumist viisil, mis ei tekitaks peres liialt muret ja rahulolematust.
