Kirjutasin selle küsimuse juba eile, aga millegipärast ei ole see ilmunud ning kuna teema on hetkel väga aktuaalne, siis kirjutan uuesti.
Paar päeva tagasi suri minu vanaema, kes oli varem pikalt haige ja lõpuks ka haiglas.
Minu 2.5a tütar puutus temaga viimased 12kuud kokku pea iganädalaselt. Laps küll veidi pelgas vanaema (ilmselt ka haigusest tingitud välimuse muutuste tõttu), ei läinud talle vabatahtlikult sülle jne, aga siiski ta oli tema olemasoluga harjunud.
Kuna minu tütar hakkas suhteliselt varakult (1a ja veidi peale) palju rääkima, siis praeguseks on ta võimeline mingeid lihtsamaid olukordi analüüsima (nt - see laps kukkus, ta vist sai väga haiget ja on nüüd õnnetu... jmt olukorrad). Samuti jätab ta väga hästi meelde mõningaid sündmusi (nt.minu isa oli ca pool aastat tagasi haige - laps räägib sellest vahel tänagi, ma ei saa aru, et ta praegu veel sellest suure murega räägiks, aga vahel mainib, kuigi nüüd on olukord täiesti paranenud). Samuti teab laps ka seda, et vanaema oli haige.
Olen täiesti kindel, et varem või hiljem ta küsib, kus tema vanavanaema on. Või pilte vaadates tuleb meelde jne.
Enamik pereliikmeid (ka lapse isa) on soovitanud nii väikesele lapsele sellest üldse mitte rääkida. Samas mulle tundub ühelt poolt, et inimese, kelle kohalolekuga laps oli harjunud ja kes tegelikult on meile kallis, surma maha salgamine ei oleks ka õige. Kuidagi peab ju seda selgitama. Teisalt tundub mulle vahel, et ei tohiks last alahinnata ja temaga tuleks teatud teemade puhul täiesti arvestada. Samas jällegi aegajalt avastan, et võtan teda, kui oluliselt suuremat last (aga ta on siiski alles 2.5 ja ei peaks vastama eeldustele, mis võiks olla nt 4aastasele), sest ta jutustab palju, mõtleb palju kaasa ja räägib neist asjust ka hiljem.
Mida siis teha? Last matusele kaasa võtta ma küll ei plaani (kas peaks?), kuid kuidagi ja millalgi tahaksin talle olukorrast rääkida. Või õigem oleks öelda, et ei taha teda teadmatuses hoida.
Kas oodata kuni ta küsib?
Kuidas siis vastata ikkagi nii väikesele lapsele arusaadavates terminites? Milline see õige lause nt võiks olla?
Mina ja lapse isa ei suhtu üldiselt surma väga traagiliselt (või no võtame seda kui kurba ja paratamatut elu osa). Tahan vältida olukorda, kus väikelapsel tekib suur hirm surma ees või vastupidi peab seda tabuks.
Teil ja teie perel on praegu kurb aeg. See on igati oluline teema, mille pärast muretsete – kuidas lapsele surmast teatada,, kuidas seletada, mis on juhtunud, mida surm tähendab. Väga sageli on nii, et suured inimesed omavahel räägivad juhtunust, toetavad üksteist, kuid laps võib jääda sellest kõrvale, olles teadmatuses ja üksi. Teadmatust aga täidab laps hirmuga, fantaasiaga, ja suured ei pruugi aimata, mis temas toimub ning laps ei oska seda väljendada. Mõistan nende inimeste püüdu, kes loodavad last säästa ja teda kõrval hoida, kuid ometi ei pruugi see lapsele parim olla. Ta ju ikkagi kogeb, et midagi on juhtunud, see miski teeb täiskasvanud kurvaks, sageli napisõnaliseks, midagi toimetatakse, midagi varjatakse, küsimustest põigeldakse jne.. Kõik see kokku on lapsele siiski hirmutavam. Laps vajab avatust ja võimalust saada oma küsimustele vastuseid. Mida lähedasem inimene, seda olulisem on lapsele rääkida ja teda kaasata leinaprotsessi. Ka väike laps vajab kogemust, kuidas suured inimesed leinaga, kurbusega, kaotusega toime tulevad.
Ka teil on mitu küsimust. Eeldate, et varem või hiljem hakkab laps küsima vanavanaema järgi. Tal on ju õigus saada vastuseid. Kui ta hiljem saab aru, et talle pole räägitud, külvate varjamise või koguni valetamisega vaid usaldamatust. Muidugi on küsimus selles, kuidas eakohaselt surmast rääkida. Enne 5-6.aastaseks saamist ei mõista lapsed samal viisil surma nagu täiskasvanud, nad ei mõista peamiselt surma lõplikust. Kuid see ei tähenda, et talle ei saaks surmast rääkida. Valmis peaks olema ka lapse küsimusteks, ka veidrateks ja korduvalt teema juurde tagasi pöördumiseks. Samuti võib laps mõnda aega mängida haiglas olemist, suremist jm temaatilist, see on loomulik ja asjakohane. Laps vajaks ilmselt seletust, mida see tähendab, kui vanavanaema enam ei ela. Näiteks on sobilik seletada, et see tähendab, et ta enam ei räägi, ei söö, ei mõtle, ei tunne jne. , st ei tee samu asju nagu need, kes elavad. Püüdke vältida ebamääraseid (pehmemana näivaid) või kujundlikke seletusi nagu näiteks igavesse unne minekut, rahus puhkamist, meie hulgast lahkumist vms. Selles on oma oht, et laps hakkab pelgama, kui keegi tema lähedastest hiljem räägib unest, läheb puhkama, ütleb, et lahkub – lapsele seostuks see hiljem surma ja nende ütlustele tekib uus tähendus. Näiteks võib laps hiljem teie soovile „puhkama“ minna hüsteerilise nutuga reageerida.
Niisiis surmast rääkimine ei ole kindlasti tabu. Rääkige nö õigete ja arusaadavate sõnadega. Täiesti kohane on rääkida ka sellest, et olete ise kurb ja tunnete igatsust. Tehke ja rääkige seda, mis tundub teile endale loomulik.
Ka matuste kohta pole põhjust karta, et see halvasti mõjuks. Määrava tähtsusega on aga lapse matusteks ette valmistamine. See tähendab, et te kirjeldate, mida laps seal näeb ja olete temaga, et vajadusel anda seletusi, vastata tema küsimustele jne. Samuti peaks arvestama, et nii väiksele lapsele ei pruugi olla hea liiga kaua matustel viibida, st keegi peaks olema valmis temaga ka varem lahkuda. Väga oluline on teie enda valmisolek ja emotsionaalne suutlikkus lapsega koos olla. Kui tunnete, et see on liiast, pelgate ise, kuidas sellega toime tulla, siis loomulikult saate ka otsustada last mitte kaasa võtta.
Samas võite ka nii suhtuda, et matused ju on hüvastijätt ja sellel on oma kindel roll leinaga toimetulekuks, nii ka lastel. Kuidas te ka matuste suhtes otsustate, on lastega kohased viisid leinata näiteks vanavanaemale midagi joonistada, mõni lapse poolne lause kirja panna, lillekimp vms koos teha. Ka hiljem võib hauale neid viia. Lapsele võivad ka tulevikuks olla tähtsad need mälestuspildid ja kindlasti on tähtis ühise kogemuse tunne kurvas sündmuses.
