See pole teab mis suur mure, aga ikkagi tahaksin spetsialisti arvamust kuulda. Minu 1-aastane poeg ei anna mulle üldse asu, tahab, et ma kogu aeg temaga mängiksin. See on muidugi normaalne, aga kuna vahel on vaja majapidamistöid teha, siis on vaene laps sunnitud suure osa ajast vinguma ja virisema. Ta vingub kokkuvõttes nii palju, et mul kipub tekkima küsimus, kas ma midagi valesti ei tee. Äkki mu laps pole minuga õnnelik
Nagu võibki arvata, siis vingub ta rohkem ja mängib ise vähem neil puhkudel, kui tal mõni füüsiline häda on (nälg, väsimus). Võibolla läheks asi paremaks, kui ma kuidagimoodi lapse söömised ja magamised ideaalseks saaksin? Dresseeriksin ta ilusasti laua taga mitmekesiselt sööma (praegu ma ajan teda lusikaga taga ja saan talle iga paari tunni tagant paar lusikatäit sööki sisse, ainult õhtul, öösel ja hommikul joob korraga 300ml rinnapiimaasendajat), päeval üle kolmveerand tunni ja öösel ilma söögipausideta magama.
Kas peale füüsilise poole on äkki ka mõni psühholoogiline asi, mida ma võin valesti teha ja mille peale ise ei tule? Ma püüan kodutöid tehes temaga niipalju suhelda kui võimalik, silmsidet tekitada, naeratada ja rääkida. Aga vahel ajab see vingmine ikka korralikult närvi ja laps saab päris kindlasti aru, kui m,a närvis olen.
Olete hakanud muretsema, kas poja virisemine on kuidagi seotud teie enda käitumisega. See on tõesti loomulik, nagu ka ise märgite, et laps vajab ema tähelepanu ja ta eelistab koos emaga mängida, kuid siiski võib see olla vahel ka liiast. 1.a. aastane laps muutub kiiresti järjest aktiivsemaks ja uudishimulikumaks, mis tähendab, et ta avastab maailma ja tahab kogeda uusi asju. Seejuures vajab ta oma aktiivsuse juures kindlasti ka turvalisust, mida annab talle emme lähedus. Võimalik, et laps ei vaja ilmtingimata, et emme kogu aeg temaga tegeleks, küll aga silmsidet või muul viisil kontakti võimalust, kui ta seda vajab. Seega peamine on ema kättesaadavus ja kindlustunne, siis on laps rahul ja järjest enam valmisolekut iseseisvalt mängida, ümbritsevat avastada.
Muretsete, kas teete midagi valesti? Seda on vaid kirja põhjal raske oletada. Kui te aga tõesti soovite, et ta mõnda aega üksi mängiks, siis jätke talle võimalus näha, kus olete ja pakkuge talle eakohaselt huvitavat ja loomullikult ohutut tegevust. Laps areng ja valmisolek iseseisvumiseks oleneb tema turvatundest, heast enesetundest. Kirjeldate, et laps viriseb vähem, kui ta pole väsinud või näljane. Hea tähelepanek, mida saategi arvestada. Pakkuge talle omaette olemisega harjumist, siis kui tal on kõht täis ja puhanud. Mida võiksite vältida, on lapse lusikaga taga ajamist. Püüelge selle poole, et oleks kindlad söögiajad ja päevarütm, mis aga ei tähenda ülimat pedantsust.
Söömine võiks toimuda ka kindlas kohas, nt laua taga, tuttaval moel ja harjumustega (käte pesemine, põlle panemine, tuttavad sööginõud vms). Söögiaeg ei tohiks olla määratamatu, vaid ta algab ja lõpeb kindlal viisil (sh toidu ära panemine). Kui laps ei söö, siis pole mõtet teda taga ajada või muul moel sundida. Kui ta sööb mõnikord vähem, siis järgmine kord on isu parem. Kuid selgust on vaja, mis toimub, nii teile endale kui lapsele. Vastasel juhul on üks lõputu tringel-trangel, teile närvesööv ja lapsele mõjub samuti rahutuks tegevalt.
Jälgige, mis mõjub lapsele hästi, mõjub rahustavalt (vähem virisemist). Samas on tähtis, et ka teie ise saaksite oma vajadusi arvestada, piisavalt puhkust ja vaheldust, et olla lapsega vähem närviline. Kas on keegi, kes saaks teid toetada. Kui teie olete puhanud ja rõõmus, siis mõjub see ka lapsele hästi.
