Tere, Minu 2,3 aastastel lapsel on viimasel ajal tekkinud meeletud hirmud. Ta kardab erinevaid inimesi, nii reaalseid kui ka välja mõeldud, lisaks kardab ta kõva heli (näiteks vihma plagin, tuule vilin jne).
Juba imikust saati on ta olnud kartlik, kuid nüüd tundub et need hirmud on kordades tugevamad. Viimasel paaril nädalal on tal tekkinud õhtused nutuhood, peamiselt magamaminekuajal. Kui ma küsin mis juhtus, miks ta nutab, siis alati on vastuseks, et ta kardab ning alati erinevaid asju – on selleks siis õues vilistav tuul, või unes nähtud kuri tädi või vuntsidega onu. Olen teda püüdnud igati lohutada, tema hirmudest rääkida, teha rollimänge, kuid miski ei aita. Igal õhtul on üks ja sama lugu. Nii kui ta voodisse panen, musi-kalli ja head ööd soovitud, hakkab kõva häälega nutma ja tahab et ma tema juurde jääksin, kuigi varem jäi ta ilusti ja rahulikult ise oma voodis magama. Nüüdseks on asi aga juba nii kaugele jõudnud, et ta nõuab emme-issi voodisse ning pole mitte mingil tingimusel nõus üksi magama.
Tahaksin väga teada, kuidas ma peaksin käituma, et oma last selles olukorras parimal moel aidata? Tänan ette vastuse eest.
Soovite aidata oma lapsel hirmudega toime tulla. Olete püüdnud teda lohutada ja tema hirmudest rääkida, kuid abi pole olnud. Laps ei ole enam nõus õhtul oma voodis üksi magama jääma, sest kardab ja nutab ning soovib, et oleksite koos temaga.
Kui lapsel on tugevad tunded, siis esimene abistav tegevus vanema poolt on aktiivne kuulamine ja rahulikult kohale jäämine. Aktiivne kuulamine eeldab, et vanem ise jääb rahulikuks, püüab empaatiliselt kuulata last ning mõista lapse kogemust. Vahel lapsed vajavad nutta, et oma päevapingetest lahti saada. Kui sel juhul hakkab ema leidma lahendusi, et lapse nutt lõpetada, siis tegelikult võib pinge jääda lapse sisse ning laps võib rahuneda ainult hetkeks või ainult näiliselt. Lapsed vajavad psühholoogiliselt vabaneda sellest, mis nende sisse on üleliigset jäänud ja mida nad enam ei vaja.
Vanemad lohutavad ja rahustavad lapsi, kuna nad hoolivad ja armastavad, kuid paraku on lohutamisel ja rahustamisel salakaval kõrvalmõju. Esiteks ei saa laps end tühjaks nutta. Teiseks võib lapsel tekkida tunne, et tema tunded ei ole õiged, tal ei tasu ennast usaldada ja nagunii keegi ei usu ega mõista, kui ta ennast ausalt väljendab. Teie laps on hetkel veel väike, kuid mida aeg edasi seda rohkem lohutamine mõjub lapse tunnete eiramisena. Seetõttu on oluline, et enne, kui väljendate oma arvamust kollide ja lapse hirmude kohta tuleks teda põhjalikult kuulata ja peegeldada, et laps saaks aru, teie saate temast aru.
Kui laps tajub teie rahulikku ja empaatilist kohalolu, kuhu mahub tema hirm ära, siis võite märgata, et laps ise hakkab pakkuma oma probleemile lahendusi. Kui teie laps on veel liiga väike, et pakkuda lahendusi, siis võite muidugi ka ise aidata tal neid välja mõelda peale rahulikku tema tunnete ja sõnade peegeldamist. Peegeldamine kõlab umbes nii (nutva lapse võib oma sülle võtta ja hoida teda samal ajal vastu ennast): „mmm, sa kardad ja ei taha, et emme praegu ära läheb… sa tahad emme süles olla… see paneb su kohe nii kõvasti nutma… sa ei taha üldse, et emme läheks ära… jaa armas, ma saan aru, et sa tahad olla minu süles praegu…jaa, nii palju kurbust tuleb…just...“ Esiteks on vaja anda võimalus lapsel end väljendada ja nutta. Teiseks võib otsida koos lapsega lahendusi, et mida ta vajab selleks, et jääda oma voodis magama. Teie saate väljendada oma kavatsust ja soovi ära minna, kuid aidata lapsel leida midagi, mis tal olemise turvaliseks teeks. Võimalik, et hirmud hakkavad taanduma, kui laps saab ennast mõned päevad rohkem väljendada. Oluline on ikka aidata lapsel pingeid maandada ja seda võib laps teha läbi nutu, naeru, mängu, füüsilise tegevus või rääkimise.
Kui need hirmud ei taandu aktiivse kuulamise abil, siis võib pöörduda nõustaja või pereterapeudi poole, et konsulteerida juba põhjalikumalt ning otsida põhjuseid või lahendusi.
Aktiivset kuulamist õpetatakse Gordoni perekoolis www.sinamina.ee ning selle kohta võib lugeda kahest raamatust:
Th. Gordoni raamatust „Tark lapsevanem“
Mazlish ja Faber "Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid".
Nutu olemusest ja sellega toimetulekust võib lugeda veel Aletha Solteri väga heast raamatust „Nutt ja jonnihood.“
