Olen mures oma 5 aastase tütre käitumise pärast. Asi on nimelt selles, et ta on viimasel ajal kinnine, tal on tihti halb tuju, vähimagi probleemi pärast hakkab nutma (nt. väiksed riiud eakaaslastega). Kui temaga räägin, üritan leida põhjusi, mis teda vaevab, siis ta naerab teesklevalt ja ütleb, et kõik on korras. Samas ma näen, et miski häirib teda. Olen üritanud leida ka ise põhjusi, neid näen kaks: esimene probleem on äkki see, et meil sündis hiljuti perre teine laps, võib olla on mu tütar armukade, kuid ma teen kõike nii, et ta mitte mingil juhul end kõrvalejäetuna ei tunneks. Teine mure võib olla see, et tütre isa, minu abikaasa, on tihti kodunt ära, töötab välismaal ja on kodus suhteliselt harva. Olen hariduselt alushariduse pedagoog ja olen koolis antud probleemidega kokku puutunud, kuid oma last aidata ei oska. Tal on kõik olemas, alustades materiaalsetest väärtustest lõpetades minu ja isa armastusega, kuid ikkagi on midagi puudu. Ma ei taha oma last kannatamas näha, kõige rohkem aga kardan, et ma kaotan temaga sideme, kui ei suuda teda praegu aidata. Tahan olla talle ema, keda ta usaldab ja kelle juurde pöördub. Kuidas teda aidata?
Aitäh, et otsite viisi, kuidas oma tütrele paremini toeks olla ning lähedast suhet säilitada. Te olete märganud oma lapse kurbust, tujutust ja olete mures, kuna laps ei räägi oma muredest. Küsite, kas tal võib olla depressioon.
Alustan kohe väga lihtsast, kuid tõhusast põhimõttest. Kui lapsel on mure, siis abistamiseks on vaja last aktiivselt kuulata. Paraku hakkavad enamus inimesi teise mure korral hoopis rääkima, lohutama, rahustama, küsitlema, õpetama ja halvimatel juhtudel ka naeruvääristama, sildistama, kritiseerima ja süüdistama. Aktiivse kuulamise põhimõte seisneb selles, et kuulaja on abiks ega võta otseselt vastutust teise tunnete ja probleemile lahenduse leidmise eest. Kuulaja loob aktsepteeriva keskkonna, millesse mahuvad ära kõik lapse mõtted ja tunded. Vanema ülesanne on kuulates sõnastada ümber see, mida laps ütles ja peegeldada neid tundeid, mida vanem tajub lapses. Näiteks: „Sa nutad ja oled kurb praegu…“ või „Sulle ei meeldi, et sõbrad sulle nii ütlesid…“ või „Sa nutad, aga sa ei tea, miks sa täpselt nutad…“. Kui laps kogeb, et vanema poolt ei tule survet ja vanem püüab lihtsalt mõista ja märgata seda, mis hetkel toimub, siis hakkab ta tasapisi ka rääkima ning väljendama. Vanemale on tavaliselt suureks väljakutseks mitte hakata nõu andma, küsimusi küsima ega lohutama.
Võimalik, et last mõjutab teise lapse sünd või ka isa eemalolek, kuid paraku ei saa me oma lapsi kaitsta eluga kaasnevate emotsioonide eest. Oluline on julgeda neid emotsioone kuulata ja nendega lihtsalt olla. KUulamise võlu seisneb ka selles, et emotsioon hakkab välja pääsedes kohe muutuma ja lahtuma. Seega mõnda aega peale kuulamist võib olla see emotsioon juba muutunud või kadunud. Kui last kuulata ja kui tema usaldus kasvab, siis hakkavad lapsed ise oma muredele väga leidlikke lahendusi avastama. Aktiivse kuulamise abil muutuvad ka kõige kinnisemad inimesed avatumaks. Aktiivset kuulamist õpetatakse Gordoni perekoolis www.sinamina.ee ning selle kohta võib lugeda vähemalt kahest raamatust:
Th. Gordoni raamatust „Tark lapsevanem“
Mazlish ja Faber "Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid".
Nutu olemusest ja sellega toimetulekust võib lugeda veel Aletha Solteri väga heast raamatust „Nutt ja jonnihood.“
Kui olete last mõnda aega kuulanud ja ta hakkab tundma end vabamalt, et rääkida, siis saate te aru, kas oleks vaja muretseda depressiooni pärast. Tõenäoliselt saab laps teie kuulamise abil välja nutta vajalikud nutud ja seega vabaneda pingetest ning tavaliselt siis tekib ruumi ka rõõmsamatele tunnetele.
Tahan veel lisada, et lapse jaoks on väga oluline näha oma ema rõõmsaid silmi enda poole vaatamas. Seega võite ka enda käest küsida, et mis teid rõõmustab ja kas saaksite endale seda veel rohkem pakkuda. Kui teil on väikesed lapsed ja mees on palju töö tõttu eemal, siis ehk vajate ise midagi, et tunda endas rohkem rõõmu ja rahulolu. Vahel võib laps olla ka siis kurb, kui ta tajub ema kurbust, abitust või üksindust. Kui vaatate endasse ja peaksite leidma mõne rahuldamata vajaduse, siis kindlasti soovitan esmajärjekorras leida võimalus enda eest hoolitsemiseks. Emad kipuvad oma vajadused tahaplaanile jätma, sest lapsed vajavad palju hoolt ja tähelepanu. Paraku on lastel vaja piisavalt tihti näha ema rõõmsaid silmi, et õppida ja julgeda ka ise rõõmustada.
