Meil on mure 6-aastase tütrega, kes vihastab iga väikse pisiasja peale, läheb endast välja ja hakkab nutma ega lase end lohutada ega asja selgitada.
Mure on selles, et tavalises hommikuses rutiinis piisab ühest väikesest pisiasjast, et tema normaalne tuju ära rikkuda, nii et suhtlus asendub nutu ja röökimisega. Näiteks täna hommikul ei kuulnud ma, mida ta mulle ütles ja palusin korrata. Ta kordas, ma ei saanud ka teist korda aru ja selle peale ta vihastas ja karjus, et teie issiga rikute alati mu tuju ära ja edasi ei olnudki enam võimalik temaga ei koostööd teha ega suhelda. Ei tahtnud ta riide panna, nina nuusata ega suhelda, et selgitada, mis viga on või kuidas seda lahendada. Kui talle miski ei meeldi, siis on esimene lahendus nutt ja hala ning kontakti saada on praktiliselt võimatu. Iga püüde peale kontakti saada (puudutada, pai teha, rääkida), ta ainult kriiskab.
Lahenduseks on siiani olnud ainult aeg. Kui ta saab end piisavalt välja "ulguda" (vabandan väljenduse pärast, aga just seda ta teebki), siis mingil hetkel hakkab ta ise emmet hüüdma, siis laseb end lohutada ja asi saab selleks hetkeks korda. Aga lahendatud ei saa, sest rääkima ta sel teemal nõus ei ole, ainult vihastab ja võib otsast alata.
Tal on üldiselt raske hommikuti ärgata, nii me anname talle piisavalt aega ja üritame ise olla optimistlikud ja nalja heita, kuigi enamasti on hommikuti kiire. Mitte just ülikiire, aga igal juhul piisavalt kiire, et mitte saada anda talle rahunemise aega, sest see võtab kaua, vahel isegi üle tunni.
Täna olingi sunnitud ta kontakti saamata kasvatajale üle andma, aga kui ta sügisel kooli läheb, siis nii teha ei saa. Ja ausalt öelda ei ole see ka ju mingi lahendus. Minu mõistus on igal juhul otsas. Üldiselt on ta igapäevaselt tore ja suhtleja, aga oma vigu ei tunnista ja probleeme arutama nõus ei ole.
Mida teha, kelle poole pöörduda?
Selgub, et olete mures tütre nutuhoogude ja kergesti vihastumiste peale. Kahtlemata on tema ärritumine on seotud tema enesetundega, kuid raske on oletada, mis talle täpsemalt sedavõrd pingeliselt raske on. Hea oleks mõelda veel selle peale, kas nii on olnud juba pikka aega, millal on sellised nutuhood sagenenud ja millega see veel seostub.
Olete kogenud, et kui nutuhoog alles käimas, siis ei õnnestu tütrega rääkida. Nii on tõepoolest, et rääkimiseks on eelkõige vaja rahuneda, enne seda läheb kogu energia tunnetega toimetuleku peale ja mõttetöö ongi siis pärsitud. See on vahel ülejõukäiv ülesanne arusaadavalt ja teadlikult seletada, mis sees toimub. See on sageli ju ka suurel inimesel raske seletada, kuid 6-aastasel ei pruugi ka olla selget arusaamist, väljendusoskust, kontakti iseendaga, veel vähem analüütilisust, et seletada, miks ta just nii käitub ja tunneb, on vaid emotsioonid, mis vajavad väljendamist. Nutt ja karjumine on selleks käepärased vahendid ja räägivad piisavalt selgelt sellest, et tüdruk on millestki väga häiritud, võib-olla mitte ainult hommikuti, kuid siis on lihtsalt pinge suurem. Seejuures ta tunneb end ka abitult, et ei suuda end väljenda (te ei saa temast aru ja ta ei suutnud selgelt öelda). Ja õigupoolest on selline väljaelamine ju parem kui endasse kogumine. Võib ju ka nii võtta, et see aitab tal omamoodi rahuneda. Selge see, et soovite oma last mõista ja muretsete, mis selliseid nutuhooge põhjustab. Neil hetkil, kui ta on rahulik ja valmis teiega usalduslikuks vestluseks ja teil on piisavalt aega, siis on sobib hetk teda julgustada rohkem rääkima, kuid ilma surveta, vaid tema enda valmisolekut arvestades. Julgustamiseks võib ju küsida, kuidas tal päev möödus, mis täna korda läks ja meeldis, mis läks teisiti kui tahtis, kuidas ta end tundis jne. Julgustamine tähendaks avatud küsimusi (räägi mulle lähemalt …. , kuidas ….. ; vältige kas- ja miks-küsimusi) ja aktiivset kuulamist, mis soodustab mõistmist ja väldib teiepoolseid hinnanguid, nõuandmist , tõlgendusi ja teisi avatust ja usaldust takistavaid võtteid. Kui tütar kordab oma ütlemist, et teie isaga rikute ta tuju ära, siis sealt edasi saate jälle teda vaid kuulates (peegeldage näit: su tuju läheb vahel ära, kui me isaga ……, sa saad vahel pahaseks meie peale; sul on tunne, et me ei mõista sind jms.). Püüdke igal juhul vältida tema arvustamist, pigem julgustage teda väljendama, mida ta vajab, mida võiks teha teisiti (näit. hommikuti).
Mida selles olukorras tütar eelkõige vajab on teie abi endas toimuva avamiseks ja kogemine, et teda mõistetakse, et tal on lubatud tunda oma tundeid. Kindlasti vajab ta enesekindlusele tuge, leidke viise teda tunnustada. Seega märgake, mis on tema õnnestumised, mis talle korda läheb, andke võimamlikult palju positiivset tagasisidet. Emotsioone ja nuttu ei peaks kartma ega keelama, st peaks vältima tema mistahes moel halvustamist ja etteheiteid (sh ka siis, kui ta hommikuti nii teeb nagu kirjeldate).
Kui teie püüdlused tütart aidata ei kanna vilja, seletamatud nutuhood jätkuvad ja muretsete jätkuvalt, siis tasub ikka pöörduda ka psühholoogi või pereterapeudi poole.
