Ma ei oska enam kuidagi käituda aga minu peagi 5 aastaseks saava poja hirm väljendub selles, et ta ei taha minust sentimeetrit ka eemal olla. Kui ta toas mängib ja mina lähen vannituppa toimetama või kööki, tuleb ta sinna järgi. Kööki samuti üksi ei jää, ütleb, et emme, ole siin.
Loomulikult pole mul midagi lapsega olemise vastu aga olen mures,kuidas sellest üle saada.
Ma olen küsinud, miks sa ei taha üksi tuppa jääda, selgitan, et ma ei lähe mitte kuhugi kodust ja ta ei pea midagi kartma. Vastuseks saan, et ei kardagi midagi ja niisama tahab et oleksin juures...Selgituseks veel, et lapse isaga läksime lahku u 4 kuud tagasi kuid selline hirm on olnud ka varem kui väiksem oli. Kui tal isa juures oma tuba oli, pidi uks koguaeg magama jäädes lahti olema, aeg ajalt kontrollis ja hüüdis meid, et kas me ikka olemas oleme...Me ei ole teda kunagi üksi koju jätnud ega teda ka kuhugi tuppa kinni pannud, nii et ta välja ei saa.
Kui aus olla, siis see juba kurnab mind ennast :S Tahaks natuke lugeda või omi asju teha, õppimisest ei räägigi...Samas ei tõrju ma teda eemale, mängime koos lauamänge jms. Kodus õudusfilme ega muud sellist ei vaata sest polegi telekat. Arvutis mängib vaid Legot ja muid selliseid süütuid mänge. Samas olen kuulnud kuidas lasteaias lapsed omavahel kollidest ja multikate pahadest tegelastest räägivad, et kas ta siis kardab neid?
Loodan, et keegi oskab anda nõu, kudias peaksin käituma.
Arvestades elumuutusi ja lapse iga, siis on selline hirm üsna sage. Siin aitab lapse iseseisvumise suurendamine. Näiteks võiks anda lapsele mingeid ülesandeid, mis on toredad ja samas nõuavad vastutust. Laps saab seeläbi tunda ennast tähtsamana
Kui lapsel on raske otsustada ja valikuid teha, siis oleks hea kui vanem neid valikuid tema eest ära ei teeks. Näiteks, kui laps ei tea mida selga panna või ei suuda valida, siis pakkuda talle võimalusi "Kas sa tahad täna selga panna rohelise või sinise kampsuni?".
Lapse hirmu puhul hakkavad vanaemad sageli lahendusi otsima ja neid pakkuma. Võiks aga proovida aktiivset kuulamist. Laps ei taha tegelikult meie lahendusi, ta tahab tunda, et vanem teda mõistab ja ära kuulab. Lapsele võiks tagasi peegeldada tema tundeid. Näiteks "Sa tunned hirmu, kui pead üksi jääma","See kohe hirmutab sind, kui ma ära lähen" jne. Lahendusi ja vastuseid pakkudes muutute ise ärevaks ja see mõjutab last - peagi on laps ärevam kui vanem ise. Aktiivse kuulamise järel laps pigem rahuneb ja tunneb ennast turvalisemalt. Läbi aktiivse kuulamise saab laps ise ka aru, miks tal sellised tunded on. Ega ennast mõista ei ole lihtne isegi täiskasvanutel, mis me siis lapseltki ootame.
Kui on piisavalt kuulatud ja laps veidi rahunenud, siis võiks vanem anda mina-sõnumi ja väljendada soovi omaette tegutseda. Näiteks "Kui sa mul kogu aeg järel kõnnid, siis ma ei saa oma tööd lõpetatud ja mul on homme tööl paha olla". Kui laps muutub seepeale ärevaaks või virilaks, siis me kuulame ta muret aktiivselt. Hiljem aga räägime oma soovist edasi.
