Soovin saada psühholoogilist abi, kirjutan teile oma murest ka maili teel ja võin tulla ka tasulisse nõustamisse koos lapsega või üksi kui võimalik ja vajalik.
Kirjutan Teile ühest murest oma lapsega.
Meil on 6-aastane poeg Silver (nimi muudetud) ja naabritel on 5-aastane poeg Rein (nimi muudetud). Probleem seisneb selles, et laps(ed) mängivad seksuaalse alatooniga mänge, mis on kestnud minu teada juba 2,5 aastat.
Iga kord, kui juhtub, et nad jäävad kahekesi, hakkab antud mäng pihta. Aga kuna kannatajaks on minu 6-aastane poeg Silver, on see mu jaoks tõeliselt muret tekitav. Kannatavad ka teised naabri lapsed, kui nad juhtuvad jääma Reinuga mängima.
Viimane juhus nägi välja selline:
Olime lapsega õues ja naabripoiss Rein (nimi muudetud) saabus just emaga koju. Reinu ema küsis, kas Silver (nimi muudetud) jääb õue mängima veel väheks ajaks.
Tausta infoks veel, et lapsed on koos mänginud 4 aastat.
Lapsed ei olnud väga pikalt, mitu kuud koos väljas mänginud, kuna viimasest korrast teatas Silver, et ta ei taha enam Reinuga mängida, kuna Rein tahab temaga kogu aeg pepu mängu mängida ja tema ei taha.
Mõtlesin, et nüüd on pikem paus olnud ja ehk lapsed on vanemaks saanud ja enam ei mängi seda mängu ja lubasin oma lapsel naabriposiga mängida. Läks veidi aega mööda ja nad palusid luba minna mänguväljakule mängima. Mõlemad emad lubasid, aga ise kaasa ei läinud, kuna mänguväljak on kodu lähedal ja suhteliselt turvalises kohas ning nad saavad ilusti ise hakkama.
Aga lapsed ei pidanud kokkulepitust ajast kinni, millal tagasi pidid tulema, siis läksin vaatama, kuhu nad jäävad.
Leidisn lapsed mänguväljakult - Silver oli pikali maas ja püksid olid põlvini ning Rein oli kaksi-ratsi Silveri peal. Küsimuse peale, et mida te teete vastasid and mõlemad suurte silmadega, et mitte midagi - me mängime. Ma raevusin selle vaatepildi peale väga, sest mu laps on varem öelnud, et ta ei taha neid mänge mängida ja hakkasin poistega riidlema, et me olme sellest rääkinud, et selliseid mänge ei mängita, see ei ole normaalne käitumine jne.
Küsisin täpsemalt mida nad teevad ja nad vastasid, et Rein topib Silverile puupulka ja liiva pepu auku. Küsisin oma lapselt, kas tal valus ei ole, vastas ta, et on küll. Tulin mõlema lapsega mänguväljakult ära ja läksin naabrinaise juurde, et juhtunust rääkida. Tema vastas, et see on Silveri oma probleem, kui talle ei meeldi, siis mingu minema. Vabandust väga, aga see ei ole normaalne käitumine.
Kui mu laps on mulle varem öelnud, et ta ei taha selle poisiga mängida, sellepärast, et Rein tahab mängida pepumänge ja me oleme sellest neljakesi ka rääkinud, kuid see ikka toimub, peab probleem olema kusagil mujal.
Kahjuks ei tea ma ka ise, kuidas antud olukorrale reageerida, aga arvan siiski et see ei ole õige. Loomulikult avastavad lapsed selles vanuses oma seksuaalset mina, aga see on ainult ühe poolne käitumine ja kuna lapsed on ka väga erineva iseloomuga, üks tagasihoidlik ja häbelik, teine agressiivne, siis mida peaksin tegema? Kuidas peaksin käituma?
Tahan saada antud käitumisele mingit seletust ja õpetust, kuidas edasi toimida. Olukord on väga keeruline. Minu hetke seisukoht on selline, et ma ei luba oma last mitte kunagi temaga ilma järelvalveta mängima.
Millal see üle võiks minna ja kas üldse läheb?
Nagu te isegi kirjutate: lapsed õpivad oma seksuaalsust tundma ja see kuulub inimese seksuaalse arengu juurde. Iseasi, kuidas see õppimine käib - täiskasvanu teadmised ja soovitused on siin kindlasti vajalikud. Teie saate kasvatada-õpetada oma poega, andes talle eakohaseid teamisi vastavalt sellele, kuidas tal tekivad küsimused suguelundite, seksuaalkäitumise, laste saamise jms kohta. Seda, kuidas või mida räägivad seksuaalsusesse puutuvast oma lastele teised lapsevanemad, te reguleerida kahjuks ei saa.
Nii et antud juhtumi puhul on teil võimalik eelkõige rääkida oma pojaga ja teha kokkuleppeid temaga. Kõigepealt võiks poega kuulata, et aru saada, kuidas see ikkagi juhtub, kui poeg ei soovi "pepumängu" mängida - aga siis ikka mängib. Ehk saaks poeg õppida paremini enda eest seisma. Saate läbi rääkida, millised on poja võimalused reageerida selles olukorras, mil teine poiss aktiivselt oma mängusooviga peale käib. Kui poeg ei soovi teise poisiga üldse mängida, siis saab ju teha ka kokkuleppe, et ta tuleb näiteks alati tuppa vms. Lapsel on kindlasti õigus valida sõpru ja mänge, ja oskus enda eest seisma õppida on oluline, saate selle oskuse arengut toetada.
Samas võiks aga võimalusel rääkida ka teise poisi emale seda, mille tõttu te mures olete. Oluline on olla konkreetne ja tuua täpselt välja, mis teid neis mängudes häirib ja milline on teie ettepanek ses osas. Oluline on mitte süüdistada, vaid väljendada oma probleemi ja hädasolekut kujunenud olukorraga seoses. Kui teise poisi ema ei võta teid kuulda (nt hakkab teie poega või teid süüdistama, eitab probleemi olemasolu vms), siis oleks hea ikkagi püüda ära kuulata ka see, mismoodi tema sama asja näeb. Ehk on teil ja teise poisi emal siiski võimalik teineteisele oma seiuskohti selgitades jõuda mingi kokkuleppeni.
Kõige üldisem vastus küsimusele, millal see üle võiks minna ja kas üldse läheb, on järgmine: see ei lähegi üle. Inimene on seksuaalne olend ja sellealane iseenda ja teiste uurimine kuulub inimeseks olemise juurde. Vanemana saate seista selle eest, et lapsel oleks eakohane info seksi puutuvas, sh suguelundite hügieen (selgitus, miks ei tohi panna liiva või pulka), privaatsus ja eakohasus (seks kui osa täiskasvanute elust) jms, samuti peaks jälgima, et laps saaks alati vastused oma sellealastele küsimustele, seda eriti siis, kui nähtu või juhtunu võib kuidagi ehmatada, nt seksistseeni pealtnägemine kodus või filmis, pornole sattumine arvutis, mängukaaslaste või lapse enda seksuaalse alatooniga käitumine, mis võib kahjustada vaimset või füüsilist tervist või olla kahjulik tulevase seksuaalkäitumise osas jms.
