mure kuue kuuse une pärast.
Mul on selline tunne, et ta ei oska enam uinuda.
Hommikul tõuseme kuskil 8.00 ajal....siis lähme poole tunnisele uinakule varsti ja peale seda tuleb 11-12...kuni 15.00 ni lõunauni ja vahepeal peale seda tukub üks pool tundi aga vahest lähme ka ilma vahepealse uinakuta kell 20.00 ööunne. Lähme koos suurde voodi ja annan talle rp. Sööb siis ja vingerdab, vahest ka kisab ( eeldan, et hammastest või siis gaasidest...?!)...siis saan ta kuskil tunni pärast unele, tõmban tissi suust välja ja edasi lähen teise tuppa ( ei tõsta teda oma voodi kuna tal on uni väga habras)ja umbes 15-30 min. pärast hakkab kisama tahab tissi suhu (lutti ta ei võta ja pudelit ei tunnista, et kasvõi vett anda )...lähen siis ta kõrvale natukene sööb pigem nagu mõnuleb...jääb magama, lähen ära vaikselt ja kui kuulen,et jälle kisab paarikümne minuti pärast....lõpuks on kell juba 23-24.00 ja jään ka ise uinuma. Ühesõnaga ta ise pühib silmi ja on väga unine, aga ta lihtsalt ei jää ööunne. Kas ta on siis tõesti nii tissisõltuvuses, et oskab uinuda vaid rinnaga? Teiseks öösel on ka meil trall..isegi rp. ei taha vaid lihtsalt ei maga, sipleb. Kõigerohkem kannatab selle all mu vanem laps, kes ei saa hetkel ültse tähelepanu, sest õhtud on minu jaoks vaid pisema pärusmaa.
Mainin veel, et lisa ta hetkel ei saa kuna ta saab alles kuu kuuseks. Kaalus võtab kenasti juurde, kasvukõveras pigem ülevamal pool.
Ma ei usu, et hammaste tulek tal seda und närib (hetkel pole yhtegi veel suus), sest see trall on kestnud päris kaua!
Kas minu rp. on halb, tekitab talle äkki kõhuvalusid/gaase?
Puukustab küll muidu aeg ajalt!
Mis ma peaksin tegema, kas harjutan ta oma voodis iseseisvalt uinumist? Kas see aitaks tal normaalselt magada?
Mõtlesin teha nii, et annan rp või siis rpa (hakkan proovima) suures toas. Kui kõht täis viin ta oma voodisse, laulan teen pai ja siis lähen ära. Kui röökima hakkab lähen minuti pärast ta juurde, panen pikali pai ja lähen minema..ja siis lähen alles 4 min. pärast...ja peale seda kui ei jää siis 8 min pärast...ma ei kujuta ette kas see aitaks? Ja ta läheb ilmselt väga hüsteeriasse mul. Millal see piir tuleb, et ta sülle võtan? Järgi ei tohi ju ka anda....see teeb lapsele segadust.
Ohhjahh ma ei teagi kuidas käituma peaks, aga asi peab muutuma. Olen mina magamata, laps magamata, vanem laps vajab ju ka mind (isa on küll olemas, aga ema olemasolu on ju ka oluline)...andke palun nõus, mis ma tegema peaks?
Ma ei tahaks uskuda, et see on nüüd ainult see periood ja see läheb niisama üle....
Suured tänud vastuse eest!
Liisa
Teid häirib, et te ei leia viisi, kuidas aidata oma väiksemal lapsel rahuneda, et ta saaks uinuda ning magada pikalt ja rahulikult. Saan aru, et teid muudab rahutuks see, et te ei saa anda piisavalt tähelepanu suuremale lapsele. Teie enda vajadus oleks õhtused tunnid pühendada endale, vanemale lapsele või mehele ning samuti tajute, et ka väiksem laps vääriks rahulikku und.
Lapse esimese paari aasta üks olulisemaid arengulisi ülesandeid on õppida rahunema. Rahunemise õppimine on pikk protsess ning seetõttu on normaalne, kui laps on öise une ajal füüsiliselt rahutu – sipleb, kiigutab ennast jne. Lapse närvisüsteem alles areneb ja õpib olema une ajal füüsiliselt rahulik. Seega ei tasu arvata, et lapsel on midagi halvasti, kui ta vingerdab ja sipleb.
Teiseks tahan kirjutada nutmisest. Pisikestel lastel on väga palju elamusi iga päev. Nad õpivad oma keha uuel viisil kasutama, katsetavad uusi oskusi, õpivad, uurivad, pingutavad, näevad uusi inimesi jne. Nii väikestel lastel ei ole palju viise, kuidas oma normaalseid emotsioone, pingeid, ärevust ja stressi väljendada. Üks peamisi viise stressi välja elamiseks ongi nutmine. Lapse kogemused on väga kehalised ja nutmine haarab kogu keha ning aitab pinged liikuma saada. Täiskasvanutele mõjub aga lapse nutt ärevust tekitavalt, kuna see on ka ainuke viis, kuidas laps annab teada, kui midagi on halvasti. Seetõttu ongi loomulik, et vanemad otsivad kiiresti võimalusi, kuidas nutt peatada ning põhjus leida. Oluline on arvestada, et alati ei ole nutu põhjus nälg, füüsiline valu või haigus. Vahel vajab laps nutta, et välja elada oma emotsionaalseid pingeid.
Kui laps õhtul või öösel nutab, siis ei pruugi põhjuseks olla nälg, vaid vajadus oma loomulikest pingetest vabaneda. Lapsele tasub näidata, et kaitstuse ja hoituse tunne ei ole sama, mis täiskõhutunne. Tihti aetakse need varakult segamini ning seetõttu on nii lapsed kui ka paljud täiskasvanud harjunud end toiduga lohutama. Võib olla lapse jaoks olemas ja kuulata osavõtlikult tema nö kaeblemist või ka väga intensiivset eneseväljendust ning jääda rahulikuks ja anda oma kohalolu ja aktsepteerimisega märku, et elus on lubatud ka rahulolematu olla. Nutu funktsioonist lapse arengus räägib väga huvitavalt Aletha J. Solter oma raamatus „Nutt ja jonnihood“. Ta ütleb, et vanema süles turvaliselt nutta laskmine võiks olla igapäevase emotsionaalse hügieeni osa. Ta toob isegi võrdluse, et nii nagu laps vajab iga päev pissida, et jääkaineid väljutada, nii vajab ta ka nutmist. Soovitan lugeda seda raamatut!
Peale esimest nelja kuud tekib füüsiliste vajaduste asemel aina rohkem emotsionaalseid vajadusi. See on aeg, kui toimub lapse nö psüühiline sünd, millega kaasneb uudishimu maailma vastu ning seetõttu ka pisut rahutum uni. Seega kokkuvõtteks võib öelda, et lapse nutu füüsilisi põhjusi tuleb alati kontrollida, kuid ei tohiks ära unustada ka emotsionaalseid põhjusi. Nutmine võib olla nii märguanne füüsilistest vajadustest kui ka viis emotsionaalsetest pingetest vabanemiseks.
Soovitan lugeda ka Ulrich Rabenschlagi raamatut „Laste unerännud“, kus on kenasti kirjutatud laste unevajadustest ja unehügieenist erinevas vanuses laste puhul. Kindlasti tasub konsulteerida ka arstiga. Lisaks võite lugeda ka www.perekool.ee, kuhu saab samuti kirjutada ja teiste vanemate ning nõustajate nõu küsida. Eks otsustajaks valikute tegemisel jääb ikka ema sisetunne, kuna teie olete oma lapsega kõige tihedamas kontaktis ja tajute tema vajadusi.
Muidugi ei tasu ära unustada ka omaenda vajaduste eest hoolitsemist, sest lapsed võivad väljendada ka vanemate rahutust. Emad ja isad lükkavad tihti oma vajadused tahaplaanile, kui lapsed on väikesed. Kindalsti tuleb aga võtta aega ka enda jaoks ja leida võimalusi, et keegi teine vaataks last. Lapsele mõjub hästi see, kui ema ja isa omavahel piisavalt suhtlevad ja teineteisele aega leiavad. Tihti on see raske, kuid väga vajalik ülesanne.
