Tere.Mul kodus täiesti hullumeelne kolmene tüdruk.Ei oska temaga kuidagi käituda.Tänaval käies ta kätt ei anna,loobib end pikali ja keeldub edasi kõndimast.See kõik muidugi käib suure jonnimise saatel.Ja see kordub iga päev.Hommikuti kiire ja tema ei pane riidesse ja jälle karjub.Mida küll sellisega teha.Suured tänud kui mõne hea nõuande annate.
Sarnaste käitumistega on paljud vanemad kimpus. Ka varem hästi käitunud laps, võib ilmutada trotslikkust, olla tujukas, keelduda sõna kuulamast jne. Vanematele on see kahtlemata närvesööv ja nõutukstegev - näib, et ei aita ei keelamised, karistamised ega meelitamised. Või kui aitavad, siis vaid korraks, järgmine kord hakkab kõik otsast peale.
Laste areng puudutab oluliselt ka nende isiksuse arengut, end eraldiseisva isiksusena tunnetamist. Ka laps kogeb, et ta sõltub väga oma vanemast ja samas soovib ta ka olla iseseisev. See on üks väga vastuoluline aeg lapse jaoks. Kord tahab ja siis ei taha, et teda aidatakse, kord on uhke mõne saavutuse üle ja teeb midagi rõõmuga, siis on jälle pettunud, kui vanem ei aita, eeldab, et ta peab ise toimetama jne. Jonn ei ole midagi muud, kui rahulolematuse, pettumuse, pahameele, protesti , viha ja teiste emotsioonide väljendamine. Lapse jonn aga pahandab vanemaid, nad muutuvad närviliseks, riidlevad, ähvardavad ning see omakorda teeb lapsed veel rohkem ärevaks ja trotsilikuks. Nad ei oska veel oma emotsioonidega toime tulla. Laste suurim soov, isegi kui ta käitub vastupidiselt, on olla „head lapsed“, valmistada heameelt vanematele, kuid nüüd on nad ka iseendas pettunud, neil on häbi ja nad kardavad vanemate pahameelt.
Kuidas toetada lapsel järjes rohkem tärkavat ise-tunnet ja samas seada ka piire, panna last tegema neid asju, mida vanem peab vajalikuks? Kui vähegi võimalik, aitab vähendada pingelist olukorda see, et varute piisavalt aega. Laps tunnetab vanema kiirustamist, närvilisust ja see muudab teda omakorda ärevaks, mistõttu ta protestib selle ebamugavustunde pärast.
Rahulikel vanematel on ka rahulikud lapsed. Sama kehtib ka käskude- keeldude kohta. Mida vähem neid on, mida agressiivsemalt mõjub vanem lapsele, seda vähem on ka neil vastuseisu ja rohkem soovi vanemat kuulda võtta. Mida sõbralikumalt ja soojemalt, lapse vajadusi, tema piire austavamalt last kohelda, seda vähem on põhjust jonnida. Selleks, et laps tunneks end hästi ja turvaliselt, on tähtis, et ta saab vanematelt piisavalt tunnustust ja märkamist ka siis, kui kõik on hästi. Väljendage on rõõmu, kui saate kiiresti riidesse, kui laps oskab midagi ise teha. Näiteks: „mul on hea meel, kui paned hommikul ise riidesse, siis jõuan õigeks ajaks tööle“. Väljendage heameelt, et saate koos olla ja seda kui tähtis ta teile on.
Kui on vaja piire seada, lapse käitumist muuta, ka siis on oluline vahetu tagaside ning tähtis on, kuidas end väljendate lubamatu käitumise korral. See peaks olema konkreetne, ilma lapsele endale hinnangut andmata, sisaldades mõju teile. Mõned näited: „sel tänaval on palju autosid ja ma muretsen vähem hoiame käest kinni“ või „kui sa tänaval pikali oled, siis riided saavad mustaks ja see pahandab mind“. „Ma tahan täna kiiresti koju jõuda, kui sa seisad keset tänavat ja ei tule minuga, siis läheb meil väga kaua aega“. Edasi tuleb olla valmis ka last ära kuulama, mis tähendab, et väljendate seda, kuidas temast aru saite. Näiteks: „sulle ei meeldiks kui ma sind aitaksin riidesse panna; sa tahaksid tänaval ka omaette käia „jne. Seejärel leidke mõlemale vastuvõetav lahendus.
Ähvardamised, karistamised ja last ennast halvustades jonnimine vaid suureneb. Kui laps tunneb end väärtustatuna, märgatuna, teda on mõistetud, siis on ta valmis ka teistega arvestama.
