Tere. Palun nõuannet.
Meie 4,5-aastane poiss ei julge õhtuti magama jääda. Taustast: kui perre sündis eelmisel sügisel tütar, siis mingi aja möödudes soovis poiss meiega samas toas magada (enne oli ta maganud oma toas üksinda). Arusaadav, seda enam, et ka enne teise lapse sündi ärkas ta aeg-ajalt öösel üles ja tuli meie tuppa ning siis pidin kas mina või abikaasa ta tagasi oma tuppa viima või siis lausa temaga sinna magama jääma (lõpuks ma seda tegingi, et abikaasa saaks öösel puhata, et hommikul tööle minna). Niisiis magasime kõik neljakesi meie magamistoas. Nädalapäevad tagasi otsustasime alguses abikaasaga ja seletasime siis hiljem ka poisile (kusjuures mitu päeva ette rääkisime), et nüüd lähevad mõlemad lapsed oma tuppa ning poiss pole enam üksinda seal. Nüüd ei taha poiss õhtuti eriti magama minna, ütleb, et kardab. Oleme jätnud väikese lambikese põlema, aga ka see ei paista aitavat. Õhtuti tahab ta, et mina istuksin tema juures seni, kuni ta magama jääb- mina aga olen võtnud sellise plaani, et seletan talle: emme tahab õhtul issiga koos olla, telekat vaadata jne. Oleme otsinud ja mitte leidnud ka "kolle", keda laps kardab, jätame ka lastetoa ukse praokile. Nii ta siis on ärkvel ja kuulatab meie toimetamist kõrvaltoas, üritame abikaasaga enne oma tuppa mitte minna, kuni ta on magama jäänud, sest muidu oleks ta kohe meie toas ja nõuaks kellegi tema tuppa tulekut. Väiksemaga probleeme pole. Kuidas ma saaksin oma last aidata selle olukorraga toime tulla?
Lugedes teie kirja võib öelda, et olete palju asju juba ära teinud ja väga õiges suunas. Kõige olulisem samm on vanemate otsus, et tänasest päevast magavad lapsed oma toas. Siin tuleb endale kindlaks jääda ja mitte järele anda, välja arvatud olukorrad kui laps on haige.
Kindlasti on väga õige samm see, et mõlemad lapsed magavad oma toas. Nii ei teki suuremal lapsel tunnet, et teada koheldakse erinevalt.
Kui laps kardab oma toas magada, on väge hea jätta toas väike tuli põlema ja uks natukene lahti.
Teie kirjast ei tule välja, kas kodus on lastel ka magama minemise rituaalid nt. unejutu lugemine, raamatute vaatamine, unekalli, unelaul. Väikeste laste puhul on väga oluline, et magamaminek oleks igapäev sarnane. Rituaalid aitavad lapsel paremini rahuneda ja uinuda.
Kui laps ütleb, et ta kardab on kõige parem teda aktiivselt kuulata. Sageli hakatakse lapsele selgitama, et karta ei ole midagi. Selgitused ja lohutamine siin ei aita, tegelikult on lapsel vaja hirm välja rääkida. Seega on väga oluline last kuulata. Toon siia ühe näite, mida vanem saab öelda. Näitelause:" Sa kardad oma toas magada," mille peale laps võib öelda "jah" või siis annab pikema selgituse. Kui vastus on "jah" võib vanem eelmist lauset korrata. Juhul, kui laps ütleb, et ta kardab kolle saab vanem öelda: "Sa kardad, et öösel tulevad kollid. Räägi mulle neist natukene." Kogu vestluse mõte on selles, et vanem peegeldab lapsele tagasi tema tundeid ja ümbersõnastab lapse juttu. Sellise vestluse käigus on vanem vestluse soodustaja ja laps rääkija. Lapse jaoks on kõige olulisem, et ta saaks oma mure räägitud, mille tulemusena läheb ka hirm väiksemaks. Kindlasti tuleb sarnaseid vestlusi teha mitu korda. Täpsemalt saate aktiivse kuulamise kohta lugeda Dr. Thomas Gordoni raamatust"Tark lapsevanem".
Kokkuvõttes jätkake samu asju, mida olete juba teinud. Olge abikaasaga järjekindlad oma otsuses. Proovige last aktiivselt kuulata. Ära ei tohiks unustada seda, et sellises vanuses laste puhul on täiesti normaalne, et mingil perioodil kardetakse pimedust, kolle ja oma toas magamist. Oma toas magamisega harjumine vajab natukene aega ja teie kannatlikkust.
