Tere,minu mure seisneb 6a poisi kasvatamises.Meil on väga tore,hooliv ja üksteist armastav perekond.Nimelt meie 6a poeg käitub väga lugupidamatult oma vanemate suhtes.Hommikul ärgates,saan sõimu osaliseks,pealelõunat lasteaeda järgi minnes saan sõimu osaliseks,võib öelda et kõik päevad on sellised.Kui ta oma tahtmist ei sa hakkab karjuma inetusi ütlema,rusikatega jalaga lööma,vehkima kätega nina ees.Ja seda väga lihtsatel põhjustel,Näiteks,hetkel söön ja ma ei lähe tema tuppa mingit mängu vaatama või midagi sellist,kui tema ytleb.Täiesti rahulikult teen lapsele selgeks et ema sööb ära ja siis kohe tulen ja vaatan.Mängides kaotaja rolli jäädes tabab täielik maavärin.Ärritub iga asja peale.Tahaks rohkem oma lapses rõõmsameelsest väikest poissi näha.Kui tahan teda kallistada,siis ta keeldub,kui näeb et olen sellepärast kurb,tuleb ta vahel ja kallistab ise mind ja ytleb et olen maailma parim emme.Kord ta ei saanud jälle oma tahtmist,sellepeale läks ta õue ja kraapis meie auto ära.Viimasel ajal olen endast nii väljas,et tõin koju vitsa ja olen ka paar korda kasutanud,kuigi tean,et ma seda teha ei tohiks.Palun andke nõua,kui sõnadest tõesti ei piisa enam on räägitud aastaid ja aina hullemaks kõik läheb.Kas oleks viimane aeg psühholoogi poole pöörduda
Aitäh, et otsite abi ega lepi rahuldust mitte pakkuvate suhetega oma peres! Iga laps on oma vanemale ühtlasi ka õpetajaks. Iga vanem õpib vanemaks olemist ju pidevalt, kuna laps kasvab ja tema vajadused muutuvad ja keegi ei ole olnud varem just selle lapse vanem. Saan aru, et te olete pettunud oma lapse pahuras tujus ning ei mõista, miks ta on nii ärritunud erinevates olukordades. Igatsete rõõmsameelset last. Viimasel ajal olete ka ise kaotanud enesevalitsemise ning hakanud teda füüsiliselt karistama, kuigi ei pea seda ise õigeks.
Alati võib lähtuda mõttest, et halvasti käitub see, kes tunneb end halvasti. Näiteks teie hakkasite kasutama vitsa, kuna olite nii endast väljas ja abitu lapse käitumise ja tujude tõttu. Teie vajadus olla pojaga armastavas suhtes ja nautida rõõmsaid hommikuid ja õhtuid ei ole rahuldatud ning see hakkab lõpuks nii tugevalt ärritama, et muutub vihaks ning siis võtate kasutusele abinõud, mille üle te tegelikult ka ise hiljem uhke ega rõõmus ei ole. Ka lapse käitumise all on mingid rahuldamata vajadused ning need ärritavad teda. Laps ei oska oma sügavaid vajadusi väljendada. Ta väljendab ärritust ja hetkelisi soove, kuid nendel ei pruugi olla midagi pistmist päris vajadustega. Laps vajab täiskasvanu abi, kes tema vajadusi mõistaks esialgu rohkem, kui ta ise. Ja iga täiskasvanu väärib abi ja toetust, kui ta ise ei jaksa või ei oska ning selleks võivad olla nii sõbrad ja sugulased kui ka koolitatud spetsialistid.
Me ei pruugigi alati täpselt teada saada, mis last tegelikult ärritab, kuid täiskasvanu saab aidata lapsel seda ärritust endast välja saada. Sõimamist võib teisipidi võtta ka kui komplimenti, sest lapsel on oma emaga (vanematega) kõige turvalisem ning kõige turvalisema inimesega hakatakse ennast väljendama. Aktiivne kuulamine on sellises olukorras võtmeks. Teil on võimalus näha lapse sõnadest sügavamale ning tajuda ärevust selle all ning kuulata seda. Laps saab muutuda jälle armastavaks, kui on keegi, kes võtab siiralt ja mõistvalt vastu tema ebamugavad tunded. Viha all on alati mingid teised tunded – hirm, kurbus, häbi, süü, üksindus jne. Tihti on lapsed nii tundlikud, et imavad endasse ka seletamatu ärevuse, mis võib tulla teiste pereliikmete väljendamata rahulolematusest. Lapse ärritusel võib olla palju põhjuseid, kuid kindlasti on see loomulik.
Lapsevanemaks olemise juures on üheks suuremaks kunstiks, kuidas väljendada lapsele selgelt ja siiralt oma piire ja vajadusi ning kuidas samal ajal suhtuda austusega lapse vajadustesse ja kogemustesse. Kui vanem väljendab lapsele oma vajadusi ja lapsele see ei meeldi, siis saab vanem jääda endale kindlaks, kuid kuulata siiski ka lapse vastupanu ja rõõmustada, et laps on endaga kontaktis ja julgeb vanemale oma tundeid näidata. Lapse paha tuju ei näita, et ta ei armastaks vanemat. See näitab tema sisemisi pingeid, mille põhjuseid me ei tea. Tähtis on, et ta tunneks, et tema tunded on vanematele turvalised. Laps peaks tundma, et vanemad ei hakka kahtlema tema armastuses ka siis, kui ta tunneb pettumust või ärritust. Laps vajab, et vanemasse mahuksid ära tema tunded – vanem on esialgu nagu lapse tunnete konteiner. Kui mõnda aega on laps kogenud, et ema on valmis kuulama tema sügavamat kogemust ning aitab sõnastada neid tundeid, mida laps ise ei oska öelda, siis õpib ta varsti ka ise verbaalselt oma vajadustest rääkima, ega pea seda sõimuga väljendama. Laps vajab hinnanguvaba ja piisavalt rahulikku õhkkonda ka siis, kui ta ise on ärritunud.
Spetsialistiga võib konsulteerida ka siis, kui ei ole veel suurt probleemi. Soovitan pöörduda näiteks pereterapeudi poole, kes aitab vaadata, kuidas kogu pere saaks toetada last oma pingetega toime tulema. Tunnustatud pereterapeut Jesper Juulil on eesti keeles ilmunud mitmeid häid raamatuid, milles ta räägib palju ka sellest, kuidas lapsed tegelikult teevad meiega pidevalt koostööd, isegi kui see nii ei paista. Nendest raamatutest võite leida toetavaid ideid, mis aitavad suhteid teise nurga alt näha. Aktiivset kuulamist ja selget eneseväljendust, mis aitavad muuta suhted kõigi jaoks rahulikumaks, saab õppida Th. Gordoni raamatust „Tark lapsevanem“ või koos teiste lapsevanematega Gordoni perekoolis või meie nõustajate poole pöördudes, kes on ka ühtlasi ka pereterapeudid http://www.sinamina.ee
