Selline probleem, et minu 2 aastane muduväga tubli iseseisev poiss, magab sünnist saadik oma voodis ja ei jonni hüsteeritse siuke sõbralik ja tubli. Tema on hakanud järsku lööma, issit eriti, kuigi issi tegeleb väga palju lapsega. Lihtsalt lööb. Siis oleme riielnud taga ja teinud et ei tohi ai ai on ja teesklend et issi nutab jne aga ikka õhtul läheb nagu ülemeelikuks ja hakkab lööma...Teisi lapsi ta õnneks ei löö, vahest harva kui mängu asja pärast kismaks läheb mudu on väga sõbralik ja seltskondlik. Äitäh!
Lugedes teie kirjeldust oma lapse kohta jääb tunne, et olete mures lapse löömiste pärast. Löömised on teatud eale ja vanusele rohkem omased. Teie laps hakkab tasapisi jõudma vanusesse, kus ta hakkab katsetama piire. See on vanus, kus laps tahab teada saada, kus lähevad selles maailmas piirid. Esimeseks katsetamise kohaks on kodu, mis on tema jaoks kõige turvalisem koht. Samuti on väga hea ja turvaline katsetada piire emme ja issiga. Lüües ja issilt tagasisidet saades, et issil on valus õpib laps selgeks mis on teisele valus ja mis mitte. Kirjutate, et õhtul läheb ta ülemeelikuks ja siis tulevad ette löömised. Kuna tegemist on väikese lapsega, siis tema puhul on veel täiesti loomulik et suures mänguhoos ei kontrolli ta oma käitumist. Teie kirjeldusest saan aru, et löömist teiste lastega ette ei tule. Juhul, kui ta teeks seda ka teiste lastega oleks muretsemiseks põhjust.
Kokkuvõttes tuleb teil jätkuvalt lapsele märkuanda, et lüües saab teine inimene haiget ja tal on valus. Tasapisi õpib laps oma liigutusi ja emotsioone kontrollima, mille tulemusena kaovad ka löömised.
