Vanem laps on siis 1,11 kuune, kui beebi meie perre sünnib. Tunnen hirmu kuidas tema sellesse suhtub, kas selles vanuses laps võib muutuda väga armukadedaks. Saan aru, et suuremaga peab sama palju tegelema kui varemgi aga paratamatult ei ole see igapäeva elus enam siis võimalik. Kas selline eluolukorra muutus võib talle ka jäädavat kahju teha? Kas sellisel hetkel on vanaemast abi või peaksin pigem vanaemale andma mõneks hekeks pisikese beebi, et ise suuremaga olla? Nii raske on praegu selle peale mõelda, üldse ei taha, et suurem laps haiget saab, on seda üldse võimalik vältida (temaga on väga palju hetki olnud, kus ta on minus väga kinni). Palju saab aru üldse aasta ja 11 kuune ? Kuidas teda selleks ettevalmistada?
Kindlasti muudab iga uue lapse sünd pereliikmete rolle ja suhteid. Saan aru, et olete hetkel mures, kas teie armastust ja tähelepanu jätkub peale väiksema lapse sündi piisavalt ka vanema lapse jaoks. See on loomulik hirm, kuna olete ju harjunud olema täielikult ühe lapse jaoks olemas ja nüüd äkki tuleb keegi, kes vajab teid sama palju. Loomulikult ei saa te ette teada, kuidas kõik kujuneb ja kuidas see vanemale lapsele mõjub. Saan aru, et tahate anda endast parima, et vanem laps ei tunneks ennast hüljatuna. Te armastate teda väga, kuid kardate, et äkki laps tajub seda teisiti.
Igat last mõjutab see, millisesse peresse ta sünnib, palju tal on õdesid ja vendi jne. Väikse õe või venna sünd kindlasti mõjutab last, kuid see mõju ei pea olema kahjulik. Õdede vendade vahel on loomulik teatud määral armukadedust ja rivaalitsemist. Samas on õdede ja vendade olemasolu tihti suureks kingituseks nii lapsepõlves kui ka tulevius. Mõned lapsed kogevad armukadedust peamiselt hilisemas eas ja mõned kohe peale väikese sündi. Teatud määral on see armukadedus vältimatu ning see võib olla käsikäes rõõmuga, mida suurem tunneb väikese üle. Samas võib kadedus muutuda ka tugevaks tundeks ning väljenduda igapäeva käitumises teatud häiretena.
Tahan rõhutada, et tunded on ainult tunded ja need on täiesti turvalised. Tähtis ongi, et laps saaks oma tundeid väljendada nii, et ema ja isa sellest ära ei ehmuks ja suhet ei katkestaks (teise tuppa saatmine, riidlemine, keelamine). Keelata ja takistada võib konkreetset tegevust – näiteks löömist või millegi lõhkumist. Kuid lapsel peaks olema võimalik oma viha, hirmu, raevu, kurbust ja muidugi ka rõõmu vabalt väljendada. Kui laps ei saa väljendada, siis ta kogub pinge enda kehasse ja hakkab füüsiliselt läbi oma keha seda väljendama – kogelemine, voodisse pissimine, erinevad valud jne.
Tähtis on meeles pidada ka seda, et laps tajub vanema tundeid väga hästi. Kui teie muretsete, siis hakkab ka laps tõenäoliselt muretsema ja arvama, et midagi on halvasti. Kui aga ema on piisavalt rahulik ja rõõmus, siis saab ka laps kiiremini üle oma ebamugavatest tunnetest, kui need tekivad. Seega soovitan teil endale organiseerida võimalikult palju tuge, et jaksaksite ise olla ja rõõmustada oma laste üle. Seega võite jooksvalt ise vaadata, millist abi vanaemalt tegelikult vajate. Vanaema võib aidata hoopis majapidamistöödes, et teil oleks rohkem energiat laste jaoks. Usun, et kuulates enda ja laste vajadusi, oskate te ise näha, milline abi kõige mõislikum oleks. Mida rohkem on teie vajadused rahuldatud, seda rohkem jaksate olla olemas ka oma laste isa ja laste jaoks. Laste jaoks on oluline see õhkkond, milles nad kasvavad. Saan teie kirjast aru, et hoolite väga oma lastest, seega teadvustage endale seda armastust, mis teis olemas on ja uskuge, et see ongi piisav ja lapsed tajuvad seda. Kui lapsed väljendavad oma tundeid, siis on see märk usaldusest ning te võite rahulikult kuulata laste tundeid ning neid armastuses vastu võtta. Me ei saa laste tundeid ära hoida, kuid saame neid aktsepteerida ja mõista, mis aitab lastel õppida nendega toime tulema.
Mõned kahe aastased lapsed ootavad titat koos emme ja issiga ning käivad kõhtu paitamas ja titaga jutustamas juba enne sündi. Teised lapsed ei tunne nii palju huvi. Lapsed on erinevad, kuid oluline on jagada lapsega oma rõõmu uue tita tulekust ja ootusest. Oluline on olla lapsega avatud ja siiras ning kuulata, mida laps arvab ja tunneb. Kui laps võib loomulikul viisil oma kogemust väljendada, siis suudab ta suurema tõenäosusega ka rõõmu tunda oma õest või vennast. Kui tunnete end murelikuna, siis üks asi, mida alati võite teha, on teadvustada, et mure taga on ju armastus ja tunnetage seda armastust ja rõõmu, mida tegelikult lastest tunnete. Kõige suurem kingitus lastele on tunda end vastuvõetuna ema rõõmsate silmade poolt.
