Tere!
Minu just aastaseks saanud tütrega on viimasel ajal tekkinud väga suured probleemid ööunne jäämisega. Enamuse ajast,kui laps pisem oli, ja siiani välja, oleme ta saanud magama süles kussutades, lutt suus. Olen aru saanud, et unelaulu tehnika toimib vaid mõnikord. Kuna nüüd on ta juba aastane, siis olen üldiselt üsna nõutu, et kaua see kussutamise trall jätkub. Voodisse niisama pannes on ta kohe istuli ja kas naerab või mõllab seal niisama ringi ja olen ka üritanud teda uuesti pikali panna, aga siis jälle hetkega istuli ja mulle tundub et teeksin seda miljon korda enne kui ta nii magama saaks. Ja tihtipeale on ka kussutades nii, et vaatab suurte silmadega otsa, kas naerab v viskab luti minema ja vehib kätega...Viimasel ajal on keeldunud enne unnejäämist mehe süles ka olemast, viskab pulka ja röögib, minuga seda jama pole eriti olnud. Ilmselgelt nagu miski häiriks last aga muud füüsilist probleemi peale hammaste tuleku tal olla justkui ei saa. Ja kui ta niimoodi voodisse panen, et ise uinuks, ja eemale lähen, hakkab nutma, lausa röökima ja niikui uuesti tagasi olen, viskab pikali nagu teades et ta peaks magama. Lutivõõrutusest ei saa meil uneagadel juttugi olla, sest ma ei kujutaks ettegi et ta selleta uinuks. Öösel ärgates ka esimese asjana otsib lutti. Saan aru, et hammaste tuleku ajal ka kindlasti laps virilam, aga kohati tekitab see magamapanek ikka väga suurt stressi Päeval uinub õnneks kiiremini, enamasti on unesid kaks, aga needki viimasel ajal lühemaks jäänud ja on olnud pahuraid ärkamisi. Muul ajal on laps üliaktiivne ja selline kes pudeliski paigal ei püsiks, võiks ju loota, et päeval end piisavalt väsitab, aga mina enam ei oska mingit õigemat taktikat leida, et ööune aeg kuidagi lihtsamalt tuleks...
Magamajäämine on väikelapseeas tihti problemaatiline. Laps ei oska ju kurta, mis tal häda on, vanemad peavad mõistatama, mis segab: ehk on need hambad, või on see kõhuvalu, janu, ärevus, aknast paistev valgus, liiga soe tuba, ebamugav asend, tühi kõht... Lapse kasvades muutub ka tema unerežiim ja -vajadus. Kas laps uinub paremini, kui piirdute ühe päevaunega või on teie kogemus, et see oleks lapsele liialt väsitav?
Teie kirjelduse järgi tundub mulle, et ehk on lapsele keerukas harjuda uue magamisviisiga, mida püüate juurutada. Iga muutus tekitab pinget, on vaja aega harjumiseks, seda nii teile kui ka lapsele, et muutusepinge tasapisi hajuks. Seetõttu pole mõistlik praegu võtta ette lutist võõrutamist, muutusi püüdke sisse viia ükshaaval, muidu on tõesti stressi liialt palju.
Kõik lapse harjumused on tema vanemate kujundatud. Väikest titte ikka kussutatakse süles, aastase lapse puhul see enam kohane ei ole. Nüüd tuleb teil kujundada uus harjumus, ja see on keeruline, lapsele ilmselt ka arusaamatu: seni oli nii, miks nüüd teisti? Küsimus on selles, kuidas harjutada last oma voodikeses magama nii, et see muutus nii teile vanematena kui ka lapsele liialt raskeks koormaks ei osutuks.
Oluline on teie enda sisemine hoiak. Kui olete ka ise õhtuti ärev seetõttu, et äkki ta jälle ei jää magama, ehk muretsete, kui hea ema te olete, kui last nutta lasete jne, siis kandub ärevus ka lapsele ja uni on veel raskem tulema. Teie rahu ja kindlus, et toimite õigesti, et muutus on vajalik jms toetavad muutust, samuti teie toimetulek oma tunnetega, kui kuulate lapse protestinuttu. Siin võib olla abi sellest, kui selgesti lapsele ütlete, et tema protesti mõistate: nt ma saan aru, et sulle üldse ei meeldi, et ma su voodisse panin..., sa ei taha veel magada..., sulle meeldiks natuke sülle tulla..., sa oled kuri, et luti maha viskad... Laps ei pruugi kõiki teie sõnu mõista, kuid teie rahulik hääletoon, kannatlikkus, turvaline kehahoid jms annavad lapsele kooskõlalise sõnumi: emme teab, mis emme teeb, ja tal on kergem teid usaldada.
Sedalaadi jutt annab lapsele ka märku, et temast on aru saadud, et tema arvamust on kuuldud ja mõistetud. Alles pärast seda rääkige, mis plaan teil on (ma arvan, et sa peaksid nüüd magama jääma) ja püüdke kokku leppida: ma toon sulle veel juua ja laulan unelaulu ning siis jääd ilusti tuttu. Lapsel on kergem vanematega koostööd teha, kui ta tajub, et ka tema arvamusega arvestatakse. Kindlad rutiinid enne uneaega peaksid samuti hõlbustama magamajäämist.
Piiride teema võib samuti tasapisi juba sisse tulla, sest laps kasvab ja temaga koos ka tema ainukordne MINA. Viskan luti maha, nutan, kipun voodist välja, naeran, müran... ja uurin, kuidas issi-emme reageerivad... näe, ja reageerivadki – võtavad mind sülle, võtavad mu voodist välja! Mis juhtub, kui te ei reageeri oodatud moel?
Lapse erinevates nõudmistes väljenduvad tema vajadused, sh vajadus teie tähelepanu, hoole ja armastuse järele. Kui laps on päeva jooksul saanud piisavalt kõike, mida ta oma arenguks vajab, kui tema füüsilised ja emotsionaalsed vajadused on kaetud, on päevane uni, õhtune magamajäämine ning ööuni enamasti sügavamad-rahulikumad.
Rahutust, nuttu ja ärevust võib tekitada päevane vähene tõeline kontakt emaga. Lapsele on emotsionaalne side emaga äärmiselt tähtis. Tähtis on ka teie meeleolu. Kui rahulik ise olete? Kui hästi on teie vajadused kaetud? Teie võimalikud pinged, ebamugavustunded ja rahuldamata vajadused on samuti siinkohal olulised, sest laps on väga tundlik, ta tajub ema meeleolusid väga täpselt.
Oluline on jälgida, millal laps rahulikumalt magama on nõus jääma ja millal mitte. Pange tähele, mis eelneb sellele, kui laps rohkem protesteerib ja mis on siis teistmoodi, kui ta seda ei tee. Võimalik, et last mõjutab ka see, mis on teisiti teis endas, teie meeleolus või käitumises. Kui märkate mõnda detaili, mis siin oluline tundub, püüdke rohkendada neid olukordi/käitumisi, mis lapse magamajäämist tunduvad soodustavat. Ja vastupidi – vähendada seda, mis rahutust, ärrituvust, nuttu näib juurde tegevat.
Päeval uinub õnneks kiiremini, enamasti on unesid kaks, aga needki viimasel ajal lühemaks jäänud ja on olnud pahuraid ärkamisi. Muul ajal on laps üliaktiivne ja selline kes pudeliski paigal ei püsiks, võiks ju loota, et päeval end piisavalt väsitab, aga mina enam ei oska mingit õigemat taktikat leida, et ööune aeg kuidagi lihtsamalt tuleks...