Meie 3a laps käitub nagu tita - räägib meelega pudikeelt (kuigi oskab juba oma eale sobivamalt), laliseb ajades keelt suust välja, roomab, heidab selili ja siputab käsi-jalgu jne. Peres on ka väike beebi ja selline tagurpidi areng tekkiski peale tema sündi. Arvasime algul, et ta tunneb end "uue lapse" ilmudes kõrvalejäetuna ja püüab nii endale tähelepanu. Aga tegelikult saab ta meie tähelepanu rohkemgi kui väiksem laps! Tegeleme temaga, kiidame ja tunnustame. Samas armukadedust väiksema suhtes väga ei tähelda, ta ka ise hoolib titast väga. Võimalik, et ta lihtsalt naudib parodeerimist. Laps ja tema mängud... Aga nii piinlik on kui ta käitub selliselt näiteks poes, võõrastele jääb mulje kui alaarenguga laps Ja suurem probleem on see, et ta keeldub potile minemast, teeb järjekindlalt püksi ja teatab, et ta on tita.
Väikese venna või õekese sünd on kindlasti pere suurema lapse käitumise mõjutaja. On päris tavaline, et suurem laps teeb tagurpidiarengut, nagu te väljendute. See „suur“ õde või vend, kes ka ise reeglina on veel tegelikult väga väike, hakkab tihti ses olukorras käituma n-ö tite moodi, kujutledes, et kui ka tema teeb nagu beebi, on abitu nagu beebi (nt hakkab jälle püksi tegema, kurdab, et ei oska pükse üles panna, nõuab söötmist, sõnade asemel kasutab lalisemist vms), siis hakatakse ka temaga rohkem tegelema. Ta ju märkab seda, kui palju on emmel titaga tegemist. Ja suur on lapse imestus, kui tema sama käitumise eest hoopis vanemate nõutust või pahameelt tunda saab. Lapsel on raske mõista, et asi pole mitte selles, et teda vähem armastataks, vaid et imik ongi väga abitu ja vajab palju hoolt.
Tore, et lapsega palju tegelete, kiidate ja tunnustate. Ühelt poolt ei saa lapselt nõuda liialt kiiret muutust – las ta siis laliseb ja teeb püksi. Ehk on ka võimalik avaliku koha viltuvaatajatele läbi sõrmede vaadata – teie ise ju teate, mis toimub ja miks toimub, teil ei ole aruandekohustust võõraste eest. Kindlasti on kohane lapsele rahulikult ja riidlemata oma arvamust avaldada, kuid mitte survet, sest jõuga ei saa saavuta midagi. Ka kiitus võiks olla väga konkreetne, mitte „tubli laps“, vaid välja tuleb öelda ka see, mida te selle all silmas peate.
Teisalt on nii, et laps näitab oma käitumisega ikka seda, et tal on millestki puudu või et ta on hädas. Võib ka olla, et teie tegevustes temaga jääb vaatamata teie pingutusetele ikka midagi puudu, kuid mõistagi ei oska laps seda otsesõnu öelda.
Iga laps vajab arenguks privaatset tähelepanu. Ehk on teil seegi korraldatud, kuid igaks juhuks viitan. Tita kõrvalt võiks püüda leida kasvõi paar korda nädalas selline aeg, mil saate pesamuna issi või hoidja hoole alla jätta ning teha midagi toredat suuremaga päris kahekesi. Tihti arvavad kahe väikese lapse emmed, et kui väiksem magab, siis saab suuremaga tegeleda. See pole aga päriselt täisväärtuslik suurema jaoks, sest emme üks kõrv on ikka magava tita poole kikkis, suurem laps tunnetab seda, ja ei saa kätte seda täit kontakt emaga, mida tal arenguliselt nii väga vaja on.
Kuna väikelapsed kasvavad täiskasvanute mõjuväljas, nende kontrolli all, siis võib arengulise regresseerumise kõrval, mis teie lapse olukorra juurde igati kuulub, tegu olla ka mina-arengu küsimustega. Võib ju mõelda selle üle, kas teie vanemal lapsel on piisavalt eakohast otsustamisõigust. Kui laps tunnetab, et tema on keegi tähtis: tema lahendused, tema vajadused, tema soovid on olulised, võib ka „tagurpidiarengu“ osas muutus kergemini tulla, mõistagi ei maksa seda oodata üleöö.
Ja suurem probleem on see, et ta keeldub potile minemast, teeb järjekindlalt püksi ja teatab, et ta on tita.