Tere
Minu 8-aastane tütar kardab enda sõnul vaime ja kolle. Kuna ta käib koolis õhtupoolses vahetuses, siis peab ta hommikuti üksinda kodus olema. Kokkulepe oli selline, et kella 10-ks hommikul tuli meie juurde vanaema või kui vanaema ei saanud tulla, siis laps jalutas 700 m kaugusele vanavanaema juurde. Vahepeal magas laps senini, kuni vanaema tuli, vahepeal ärkas varem ja oli üksinda. Suuri probleeme ei olnud, vast paar korda õppeaasta jooksul helistas ta mulle hommikul ja nuttis ning ütles, et kardab kolle. Rahustasin ta maha, palusin kõik tuled põlema panna ja asi lahenes. Nüüd peale meie puhkust (olime terve perega 4 nädalat puhkusel) laps üksinda enam koju ei jää. Paneb endale õhtul äratuskella ja palub mul ennast üles ajada. Ma ei pole tahtnud ka vägisi teda magama jätta (et lülitan salaja äratuskella välja) kartes, et see võib asja veelgi hullemaks teha. Seega tuleb ta hommikul minuga kas koos tööle või viin ma ta vanaema juurde. Oleme rääkinud nendest kollidest ja vaimudest, et neid pole olemas. Olen rääkinud, et vaime näevad ainult haiged inimesed.
Lisaks ei jää ta õhtul oma tuppa oma voodisse magama, vaid tuleb meie (minu ja isa) juurde magama, kui ma öösel ärkan, siis ajan ta üles ja saadan oma voodisse.
Peale selle ei saa laps laagrisse minna, seal ta kardab seal öösel magada, päeval pole mingit probleemi, aga ütleb, et tema sinna ööseks ei jää. Kui laps käis talvisel koolivaheajal laagris, siis seal räägiti kolli- ja vaimujutte ning peale selle läks asi eriti hulluks.
Kuidas ma saan last aidata?
Peale selle on tütar probleemide puhul vähese jutuga, ta pigem vaikib, kui probleem on. Üks kriisipsühholoog on öelnud, et alla 10-aastane laps räägib vaikides, see tähendab, et ta räägib vaikselt omaette, sest ta ei taha midagi öelda, kuna vanem hakkab tema imeliku vastuse tõttu tänitama või laidab selle maha. Eks meil selles mõttes nii olegi, tema räägib mulle kollidest ja mina ütlen, et neid pole. Olen küsinud lapse käest, et mis värvi kollid on, kus nad meie kodus elavad jne. Kõigile olen vastuse saanud. Kolle ja vaime ta enda sõnul näinud ei ole.
Kuidas sellest kolliprobleemist võitu saada?
Tervitustega
Triin
Olete mures ja ei tea, kuidas tütart aidata, teda julgustada. Läheneva koolajale mõeldes oleks ju tõesti hea mõelda, et tütar end hommikuti kodus kaitstuna ja rahulikuna tunneb. Kindlasti mõjub see talle hästi, et tal on võimalus kellegi poole pöörduda või helistada, kui ta seda kindlustunde jaoks vajab.
Saan aru nii, et ratsionaalsed seletused, et kolle ja vaime pole olemas, ei ole tütrele praegu veenvad. Või kui näivadki loogilised (keegi pole ju näinud), ei vähenda tema hirme. Vahest polegi see asja peamine tuum, kas kollid on olemas ja kas neid karta, vaid tütart vaevab hoopis sügavamalt miski, mida ei oska sõnastada. Mõned lapsed on ärevamad kui teised ja see, mida nad kardavad ei pruugi ollagi kindla just kindla objekt või olukorraga seotud. Üks kartus või hirm võib asenduda ka teisega. Mõned lapsed aga kardavad midagi, mis ongi reaalselt hirmutav või mida nad on kogenud ja teavad karta (kukkumist, autoavariid, koerahammustust vm). Seega lapsel hirmudel võib olla konkreetne seletus ja samas võib see olla ka raskesti seletatav, ebamäärane, üldine, ilma konkreetse põhjuseta.
Kui lapse rahustamine, et kolle pole olemas ja üksi olemist pole vaja karta, pole aidanud, siis võiks mõneks ajaks proovida sellele enam mitte tähelepanu pööratagi. Kui laps võtab jutuks või väljendab oma kartusi, siis olge osavõtlik, kuulake ta kindlasti ära ja väljendage mõistmist, et saate aru, et tema joaks on nii nagu ta räägib (kollid on hirmsad, üksi ei taha olla jne.). See on talle vajalik, et ta saab seda väljendada, ega koguks oma hirmu endasse. Vastake tema küsimustele, kui neid on, sedavõrd nagu see on võimalik ja ausalt. Mulle meeldib see, et te pole püüdnud kasutada kavalust – nt äratuskella kinni vajutanud. Ta vajab kindlustunnet, et võib inimesi usaldada.
Kui kollide teema kerkib jätkuvalt, siis tehke ettepanek näiteks joonistada, voolida (neid tegelasi, keda kardab) või jutustada mõni lugu nendest (või kirjutada oma muinasjutt, teha pildiraamat, olenevalt, mis teda ennast inspireerib) ning proovige koos mõelda, mida selle kolliga võiks teha või kuidas aidata näiteks muinasjutu tüdrukut, kes tahab julgeda üksi kodus olla. Seega lugu või joonistus võiks olla abiks hirmust distantseeruda, vaadelda seda temast endast eraldi ja võimaldada mõnd uut ja head lahendust, mis on lapsele endale vastuvõetav. Mäletan üht vanemat lasteraamatut, kus poiss joonistas ja kujutles endale taskusse lõvi, kes tegi teda julgeks. See oli selle poisi enda loodud viis tulla toime olukordadega, mida ta varem kartis. Kui lapse kujutluses on hirmutavad kollid, siis ehk olemas ka nö “head“ kollid, kes julgustavad. Nagu juba mainisin, siis see peaks sobima tüdrukule endale ja liialt ise teemat süvendada ja aktiveerida ei maksa. Lisan veel, et paljudel lastel ongi väga hea kujutlusvõime ja seda on võimalik ka positiivselt rakendada. Enne 10-aastaseks saamist hakkava lapsed selgemalt vahet tegema reaalselt võimalikku ja fantaasia vahel. Niisiis, peagi on ka see aeg käes, kus loogilised argumendid toimivad paremini.
Aga veel sellest, et mõned inimesed ja loomulikult ka lapsed ongi veidi ärevamad. Jälgige ka ise, kas ja kuidas räägite lapsega, kuivõrd palju on otsest või varjatud sisendust, et maailm on täis ohte, mida peab kartma (nt paljud vanemad kogu aeg hoiatavad ja keelavad: „ära tee, muidu …). Mõelge, milline õhkkond on peres. Kas on toimunud muutusi, millega lapsel on olnud raske toime tulla, kas tal on põhjust karda, et midagi tema lähedastega juhtub jne. Samuti mõelge, mil määral ise olete rahulik, rõõmus, tasakaalus või hoopis sageli mures, kurtmas raskuste või võimalike ohtude üle. Kuidas ja millest peres räägite, kas see on pigem ümbritseva suhtes ohtlikkust väljendav või turvatunnet ja positiivsust sisendav. Sageli võtavad lapsed üle oma vanemate ärevuse ja murelikkuse. Laps kogeb seda, tal puudub kontroll toimuva suhtes ning see väljendub tema sisemaailmas. Kolli kaudu on vahel lihtsam oma muret väljendada, hirm üksijäämise ees võib olla ka üdine, olles sisemise ebakindluse väljendus. Pakkuge lapsele toredaid koosolemisi, usalduslikku suhet ja lähedust niivõrd, kuivõrd ta seda vajab.