Tere! Olen 1a 3k poisslapse ema ja mureks on see, et juba paar kuud soovib laps olla vaid isaga. Kui oleme lapsega kahekesi on kõik ok, kuid nii kui isa koju jõuab, siis hakkab ta lausa nutma, kui kohe isa sülle ei saa. Mees ei saa isegi süüa ega pesema minna ilma, et laps nutma ei hakkaks. Kui oleme kõik koos autos ja isa läheb korraks poodi, siis hakkab laps samuti autos nutma, kui aga mina autost väljun seda ei juhtu. Poes olles kui mees tahab arvet maksta ja ma olen üritanud last võtta, hakkab ta jalgadega peksma ja meeleheitlikult nutma nagu ma oleks võõras. See on väga ebameeldib olukord.
Usun, et osaliselt on probleemis süüdi see, et mina olen lapsega rohkem kodus ja seega ka noomin teda rohkem. Samuti on tegu lapsega, kes on tihti haige- ninapuhastamised ja rohupanemised on kõik minu kanda, kuna isal pole iseloomu, et lapsele ebameeldivust valmistada. Mina aga mõtlen laiemalt: kui ma lapse nina ei puhasta, siis tuleb kõrvapõletik ja see on lapse jaoks valusam kui ninapuhastamine jne.
Kas see on normaalne, et laps eelistab juba nii noores vanuses isa ja midama saan teha, et laps ka minuga tahaks olla? Tean, et tegu pole võistlusega, kuid natukene on selline õhkkond juba tekkinud ja mees vaatab ka viltu, et ei tea küll, mis ma lapsele teinud olen, et ta minuga olla ei taha. Kas peaksin laskma rahumeeli lapsel isa eelistada või peaksin võitlema võrdse käitumise eest?
ette tänades
Igal lapsel on kindlasti vaja nii isa kui ka ema. Kui teie olete päeval lapsega ning siis on kõik OK, nagu te kirjutate, siis ma ei saa päriselt nõustuda teie väitega, et laps eelistab isa. Kindlasti olete teie talle maailma kõige tähtsam inimene. Kuid mida suuremaks laps kasvab, seda enam laieneb inimeste ring, kellega lapsel suhelda on vaja. Aastase lapse arenguliselt kõige olulisem suhe on suhe emaga, keskmiselt 1,5 – 3 eluaastatel on lapsel normaalseks arenguks vaja nii isa kui ema, alates kolmandast eluaastast laieneb tähtsate suhete ring teiste pereliikmeteni (õed-vennad, vanavanemad jt), alles edasises arengus on tähtsad mängukaaslased jne, jne.
Issi on päeval tööl, laps teiega, kui issi tuleb töölt, soovib laps olla issiga – selle üle võib vaid rõõmustada. Laske lapsel rahumeeli issiga koosolemist nautida, ise saate nautida nende kahe tegutsemise pealtvaatamist või hoopis veidikest vabadust, mis on teile ilmsesti samuti väga vajalik. Olgu öeldud, et väga tihti hakkavad lapsed sarnases olukorras issit võõrastama.
Et laps issi äraminekul ärevaks muutub ja teie äraminekul mitte, on ilmselt väikese inimese isikliku kogemuse tulemus – tõesti, issi ju ongi rohkem ära ja võib n-ö kergemini „ära kaduda“. Saate last aidata, kui te ise kumbki selles olukorras üle ei reageeri. Mees peaks saama rahulikult süüa ja pesta, enne kui ta lapsega tegelema asub, ja kui laps nutab, siis saate teda aidata mõistmise läbi, öeldes lapsele: jah, sa tahad kohe issi sülle minna..., sulle ei meeldi, kui sa kohe issi opasse ei saa..., sul on nii raske oodata, kuni issi pesemast tuleb..., sa kardad, et issi ei tulegi tagasi... jms.
Väikelapse tunded on alati esil, see kuulub tema arengujärgu juurde, lapsel puudub oskus oma soove edasi lükata. Kuid vanemate asi neis olukordades on jääda rahulikuks ja mõistvaks ning peegeldada lapse tundeid, et lapsel tekiks pikkamisi arusaam: tunded on midagi, mis kuuluvad elu juurde, neid tunda ja välja näidata on OK. Vanemate ülesanne on õppida oma lapse tundeid aktsepteerima, aru saades, et laps peab oma tunnetega (vanema mõistval toel) ise toime tulema. Ja ta tulebki: tema paha tunne, hirm ja ärevus saavad nutu kaudu kehast välja ning ta rahuneb.
Võistlemine ja võitlus ei ole head kaaslased mitte üheski suhtes. Kui laps tunneb end pahasti ja tajub samal ajal lisaks vanemate ärevust, segadust ja otsustamatust, siis lapse paha tunne suureneb. Laps soovib täiskasvanu toetust. Seega on vaja teil koos lapse issiga säilitada rahu ja kannatlikkus ja mõistvus ka siis, kui laps meeleheitlikult nutab ja jalgadega peksab. Teie rahulikkus rahustab ka last – lastel on imeline võime noppida üles oma vanemate sisemine sõnum (mitte niivõrd see, mida nad räägivad).