Kuidas käituda, kui 4-aastane laps ei taha üldse sõna kuulata, vastab väga ülbelt ja üleolevalt ja mängib oma vanemate närvidega. Näiteks mõned situatsioonid. Tahan minna õhtul poodi mingit ununenud asja ostma. Tüdruk ütleb, et ta tuleb kaasa. Ütlen, et ma tahan praegu kiiresti ära käia ja sina ju alles päeval käisid minuga poes. Tema vastab, et ma nagunii tulen sinuga kaasa ja hakkabki tulema ja teda ei ole võimalik ümber veenda muudmoodi, kui lõpuks on jonn ja nutt majas. Või näiteks palun tal mingid mänguasjad ära koristada, siis ta vastab ülbelt, aga siis ma tahan jäätist või ma ei tee mitte midagi. Selliseid olukordi on päeva jooksul väga palju. Teiseks meeldib talle mängida meie (ema ja isa) kannatusega, meeldib provotseerida. Peale mingit pahandust hakkab ta siis näiteks solvama nimetustega (sa oled paha, sa oled porgand jne), kui sa sellest välja ei tee, hakkab näiteks meelega lõhkuma midagi, mida ta teab, et ei tohi puutuda. Ja ei lõpeta seda provotseerimist enne, kui ma tunnen, et mu kannatus katkeb, mul läheb silme eest mustaks ja ma annan talle laksu või tutistan. Peale seda on muidugi süümepiinad, et ma niimoodi endast välja läksin, proovime ilusasti asjad läbi rääkida, arutame teemat ja otsustame, et see oli väga halb ja enam nii ei juhtu. Aga mõne aja pärast see kordub. Ja nii ka isaga. Vajaksin üsna konkreetseid nõuandeid, mida sellistes olukordades teha ja ütelda.
Olete kimpus lapse käitumisega, näib nagu paneks ta teid proovile ja see ajab teid tõeliselt pahaseks, vihaseks ning omakorda reageerima viisil, mida pärast kahetsete. Ka lapse käitumist ajendab miski, st tema vajadus, soov millegi järele, tunded ja ta võitleb nende eest viisil, mis teile ei sobi, mida teie heaks ei kiida. Usun, et ta ei taha ju tegelikult teid pahandada, tähtis pole ka niivõrd poodiminek või jäätis, vaid teadmine, et temaga arvestatakse, teda võetakse kuulda, tema vajadused on tähtsad.
Siinkohal kaasneb veel lisanüanss, et 4-aastane usub, et kui ta midagi väga soovib, siis see ka täitub. Tal puuduvad selged piirid võimatu ja võimaliku vahel.
Kuidas siis lubada lapsel väljendada tema loomulikku vajadust olla teiega koos, tunda end väärtuslikuna? Kuidas saaks laps tunda, et teda mõisteti ning ta ei pea enam „jonnima“ või protestima. Sellistel juhtudel on parim proovida sellist oskust nagu aktiivne kuulamine, so viis sõnastada ümber seda, kuidas te lapsest aru saate, mida ta väljendab, mida tunneb. See on lapse tunnete ja vajaduste mõistmiseks ülioluline. Näiteks olukorras kus lähete poodi ja laps tahab kaasa tulla oleks võimalikud ümber sõnastused: sa tahaksid minuga kaasat tulla; sa ei taha koju jääda; sulle ei meeldi ilma minuta kodus olla; sulle meeldib poes käia vms. variante on erinevaid ja nüansid olenevadki sellest, kuidas te antud hetkel lapsest aru saate. Laps saab kas täpsustada, lisada midagi või hoopis oma varianti esitada. Tähtis on see, et laps tajub, et ta tahate temast aru saada ja tal on võimalik end ehedalt väljendada. Aktiivne kuulamine ei tähenda nõustumist, vaid aktsepteerimist, et tema jaoks on olukord selline, tema tunne ja vajadus on mõistetud ja lubatud. Vaevalt et teil oleks raske aktsepteerida seda, et olete lapse jaoks tähtis ja ta soovib teiega koos olla, teie tähelepanu jms. Seda ei oska aga laps sageli ise otseselt väljendada.
Nüüd aga, mida teha nende käitumistega, mis teile ei meeldi. Siinkohal ongi oluline reageerida tema käitumisele ilma teda ennast halvustamata. . Näiteks: mulle ei meeldi kui mänguasjad on laiali; mind pahandab see, kui sa mulle „porgand“ ütled jne. Või siis ütlete seda, mida õigeks peate: ma otsustasin praegu üksi poodi minna; mulle on tähtis, et saaksid kiiresti vaid ühe asja ära osta, ma pean vajalikuks, et igal õhtul oleks asjad ära koristatud vms. See väljendusviis on mina-keel, mille kaudu räägite oma tundeid ja mõtteid, sh ka häiritust, pahameelt jne. Mina-keel ei väljendada hinnanguid ega tõlgendusi teise inimese kohta (sa oled sõnakuulamtu, sa tahad mind pahandada, sa teed seda meelega jne). Põhjalikumalt saate tutvuda probleemide lahendamisviisidega lugedes näiteks Th.Gordoni raamatut „Tark lapsevanem“.
Kindlasti jälgige sedagi, kuidas laps reageerib, kui püüate ühel või teisel viisil keeruliste olukordadega toime tulla – millal laps nõustub meelsasti teiega või teie püüdega piire seda, millal hoopis protestib ägedalt, millise teie reageeringu peale on valmis kokkuleppeid tegema, omalt poolt lahendusi välja pakkuma, teie soovidega arvestama ja millal käivitub vastuhakk, tingimine ja teised pingeid üleskruvivad reageeringud. Seeläbi saate ka vastuseid, kuidas neis olukordades teisiti toime tulla. Lapse käitumist on võimalik muuta seeläbi, kuidas teie ise reageerite. Ja veel, kui laps kogeb mõistmist, seda et tema vajadusi ja tundeid võetakse tõsiselt, siis on ta valmis ka teie soove, tundeid ja seatud piire arvestama.
