Tere!
Meie peres on kaks poissi. Suurem 3 a ja 5 kuud, noorem 1 a ja 6 kuud vana. Olen mures vanema poisi potilkäimise pärast. Sügisel läheb ta lasteaeda, kus peaks käima juba suurel potil (küll väiksemate mõõtmetega). Kodus on meil vahepeal kasutusel olnud suure poti peale asetatav prillaud koos astmega. Vahepeal on ta seda ka kasutanud, aga nüüd ta seda enam tükil ajal ei ole nõus olnud kasutama. Käib ainult oma väiksel potil ja eriti hull on lugu siis kui juhtume olema kusagil suuremas linnas. Üldkasutatav WC ei tule tema puhul kõne alla. Ta nõuab oma potti. Aga ei ole ju mõeldav, et võtan igale poole kaasa tema väikese poti. Metsas on see ju arvestatav lahendus aga linnas mitte.
Mulle ei meeldi, et suure poti harjutamine jääb lasteaiaga harjutamise ajale. Siis on pingeid niigi palju. Ma ei usu, et seal lastakse temal väikese poti peal käia.
Olen püüdnud meelitada, et kui ta kasutab suurt potti, siis ta saab endale ühe auto valida. Seepeale läheb ta minuga suure poti juurde, vaatab sinna sisse ja ma saan aru, et ta kardab seda. Räägin talle, te siin ei ole midagi karta. Valus ei saa, keegi kõva häält ei tee jne. Aga see ei ole aidanud.
Abikaasa meelest tuleb ta lihtsalt sinna potile panna ja kõik. Mina leian, et vägisi teda sinna panna pole õige.
Lisaks on poiss tihti sellises tujus, kus ta räägib, et tema on nii väike, et ta ei oska endal pükse maha võtta ega üles tõsta. Kuidas ma peaksin sellele reageerima? Kui ma ei tee väljagi, siis ta lihtsalt hoiab häda kinni ja ei lähe potile, vingub vahetpidamata. Kui pärast pükse üles tal ei tõsta, siis võtab need üldse jalast ära. Õnnks pole see probleem igapäevane. Minul on lihtsam need püksid talle üles või alla tõmmata kui kuulata seda hädaldamist. Aga kas see on vale käitumine?
Saan aru, et see võib olla tähelepanu vajadus. Et lahenduseks oleks siis temale rohkem tähelepanu pööramine. Aga seda on üsna raske teha. Ma küll olen päevad läbi nendega koos, aga poisid ongi koguaeg koos. Suurem laps ei maga päeval üldse ja väiksemgi magab vaid healjuhul veidi üle tunni, misajal tegeleme suuremaga koos majapidamises või köögis. Käin lastega palju õues ja olen kogu aeg nendega ju koos- minu meelest ei tohiks olla tegu tähelepanu puudusega.
Lisan veel, et noorem poiss ei käi veel potil. Nii nagu vanem poiss selles vanuses, hoiab ta potil olles oma hädad kinni ja nii kui panen mähkme, on see täis. Vaiba peale teeb ka vabalt.
Lapsed arenevad erinevalt ja hirmudki võivad olla isesugused. See, mida te kirjeldate, kuulub teie lapse arengu juurde. Olen teiega sama meelt – kindlasti ei tohi lapsega olla vägivaldne (paneme ta potile ja kõik), nii võib probleem suureneda, samuti tuleks lapse nähtavat hirmu püüda mõista. Kinnitusest „siin pole midagi karta“ ei ole enamasti abi, sest see annab lapsele sõnumi: mina kardan, aga emme ei saa minust aru. Abi võikski tõusta sellest, kui püüate last mõista ja tõesti aru saada, kust on pärit suure poti kartus. Lapsel on kergem oma hirmuga toime tulla, kui ta tajub, et tema tundeid on mõistetud.
Kui poiss vaatab potti ja te saate aru, et ta kardab, siis öelge talle näiteks: sulle tundub see päris hirmus; sa vist tõesti kardad seda potti; sa vaatad sinna sisse ja sulle teeb see hirmu vms. Sõnastage oma last mõista püüdev lause teile suupäraselt, olge sealjuures rahulik ja kannatlik. Kui laps ütleb selle peale midagi kinnitavat või annab mingi uue info oma hirmu kohta, siis püüdke lapse see mõte samuti oma sõnadega ümber öelda – tihti jõuavad vanemad just seesuguse kuulamisega selgusele oma lapse käitumises.
Lapsed on väga fantaasiarikkad, kes teab, milline koletis või sügavik lapse arvates potis võiks peituda. Alles siis, kui olete täpsemalt hirmu põhjusest aru saanud, saate seda normaliseerida, vähendada, oma arvamusest rääkida, koos arutleda, mis võiks olla lahendus. Kindlasti uurige, mis laps ise arvab, kuidas sellest probleemist jagu saada, lapsed võivad pakkuda vägagi nutikaid lahendusi.
Rahulikkus ja rõõmus meel on siinkohal võtmetähendusega. Lapsele ei sobi täiskasvanulik kiirustamine, kiiresti ei saa kunagi head tulemust. Seega ei tohiks last sundida, temaga riielda ja teda näägutada, võtke kasvõi nädalaks-kaheks see teema üldse päevakorrast maha, las laps rahuneb. Lasteaia osas ei maksa samuti ehk nii palju muretseda, enamasti hakkavad lapsed kergesti tegema kõike seda, mida teevad teised ja mida tehakse koos.
Teisalt tuleks näha ka seda, et laps ei tee midagi niisama. Mainite ka ise, et lapsel võib olla tähelepanupuudus, sest väiksem laps nõuab ju samuti tähelepanu. „Suur“ vend hakkab tihti „titeks“, kui väiksem õde või vend majas, sest ta kujutleb, et kui ka tema hakkab käituma nagu noorem, siis hakatakse ka temaga rohkem tegelema. Ja suur on lapse imestus, kui ta sama käitumise eest hoopis riielda saab!
Kui märkate, et poiss sel moel käitub (ma olen nii väike, ei saa pükse üles!), siis ei maksa tõrelda. Laps on ju hädas, tema tegelik sõnum seesuguse käitumise kaudu on: ma tahan, et sul oleks rohkem aega sinu jaoks! Iga laps vajab arenguks privaatset tähelepanu. Püüdke leida kasvõi paar korda nädalaski selline aeg, mil saate noorema lapse issi või hoidja hoolde alla jätta ning teha midagi toredat päris kahekesi. Ka peaksite saama aega iseendale, kui teil seda ei ole, arutage mehega, kuidas seda korraldada. Muidu võib juhtuda nii, et olete küll lastega kodus ja kogu aeg nende juures, kuid kuna teie isiklikud vajadused on rahuldamata, ei suuda te olla rõõmus ja rahulik. Ent just seda on hädasti vaja nii teil kui ka teie lastel.
