minu üle 4 aastane poeg teeb mulle muret. Viimased kaks nädalat on ta mänginud koera, väsimatuseni, iga päev, ärkab hommikul üteldes auh ja nõudes, et ma pöörduksin tema poole kutsudes teda kutsaks, õhtuni välja. Hiljuti oli lapse elus suur, kuigi mitte ennenägematu muutus -- kolisime suveperioodiks teise elukohta ja nüüd on meiega ka koer; mitmel põhjusel on aeg olnud stressirohke.
Aga selles on midagi veidi kummalist, selles tema koeramängus, ühtki teist mängu pole ta kunagi nii lõppematult mänginud. Olen ka püüdnud uurida, et miks ta nii koer tahab olla, kas ta ei taha olla tema ise, ja vähemalt ühel puhul vastas ta, et ei taha -- tahabki olla koer. Kas võib olla, et ta miskipärast ennast väärtusetuks on hakanud pidama, ja kui nii, siis mida teha?
Teiseks on murettekitav see, et laps on hakanud hüsteeriliselt tänavat kartma -- suvekodu lähedal on maantee ja kui me seal kõnnime ja mõni auto vastu tuleb, hakkab ta hirmust kriiskama, kardab, et tema ise või väikevend või koer jääb alla. Isegi selleni välja, et vahel nt täiesti tühjal teel ei taha ta, et koer või venna oleks tee peal. Kuidas ka ei veenaks, ei püüaks tähelepanu mujale juhtida või seda ignoreerida, iga päev on lapsel säärane hirm, et see tundub talle lausa halba tegevat. Püüdsin ka seletada, et ohtlik on vahel hoopis paanitsemine, et tuleb rahulik olla, aga ei see muidugi mõjunud.
Ja täna muutusin lausa murelikuks -- laps tuli minu juurde ja ütles -- löö mind, ma tahan, et sa teeks mulle haiget. See tundus kuidagi olevat seotud selle autoteehirmuga, aga võibolla eksin. Pakkusin, et masseerin teda, mõeldes, et äkki see on teatud füüsilise kontakti vajadus, aga ei tea, kas see oli õige. Mäletan enda lapsepõlvest, et vahel oli selline jõuetu viha tunne (lihtsalt, mitte et peres oleks probleeme olnud), ja siis hammustasin midagi, nt kustukat Aga minu arust oli see märksa vanemana.
Ei tea, kuidas last aidata -- mõtlen ise, et vast on selline teravnenud taju ja ka soov enda mina kuidagi asendada või teistmoodi olla, mingi selles vanuses toimuv arengujärk? Või on midagi , mis selle ikka ilmaaegu esile on kutsunud? Lihtsalt muutused ei saa ju põhjuseks olla, oleme ennegi kolinud, on ennegi olnud keerulisi perioode, ja see ei ole niisugust reaktsiooni põhjustanud.
Äkki oskate soovitada, kas selles vanuses laste arengu kohta on mingeid häid nõuanderaamatuid? Kõik tundub olevat kuni kaheaastaste kohta, üle neljased oleks justkui juba igati kergesti mõistetav seltskond.
4-aastastel on sageli väga fantaasiarikkaid mänge, erinevatesse rollidesse sisseelamisi, mis on loomulik ja ka arendav. Mõnel lapsel on kujutlusvõime eriti hästi arenenud, täiesti tavaline on ka see, et reaalsus ja tegelikkus võivad sassi minna või väga läbipõimunud olla. See võib näiteks täiskasvanutele ka valetamisena näida. Lapse jaoks on aga see, mida räägib päriselt nii. Nüüd aga koera mängimisest. See võib samuti olla lihtsalt tema mäng, toimetulekuviis muutunud olukorras, viis vältida mõnd tema jaoks keerulist asja. Sellega võib mänguliselt kaasa minna ja seejuures vahetevahel ikka teda ka poisina ehk tema endana kohelda. Küllap ta suudab ühest rollist ka teise minna, temaga vaielda ja selle võidelda koerarolli vastu pole kindlasti mõtet. Kohelge teda teda aeg-ajalt ka poisina, vahel ka sellest ette teatades (näiteks varsti on aeg hambaid pesta ja siis kutsu läheb ära ja poiss tuleb vannituppa). Probleem võiks tulla ehk siis, kui need rollid on pole enam eristatavad. Niisiis, selline mäng on täiesti lapse arengule iseloomulik. Sellel võib olla oma kasutegur, on muresid ja raskusi, mida laps saab rolli kaudu kergemini väljendada ja lahendusi leida. Näiteks võite jälgida, mida see kutsu erinevat teeb, kas ta on mõnes olukorras julgem, protestivam, küsida sülle, hoolitsust või olla agressiivsem. Võib olla ta saab end vabamalt väljendada ja olla rohkem see, kes ta olla tahab. Pakkuge poisile seda, mida see kutsu vajab.
Kirjutate, et teie elu pole mitte lihtsalt muutunud suveperioodiks, vaid on olnud üsna stressirohke mõnda aega. See kindlasti avaldab mõju nii teile kui lapsele, kaasneda võivad pinged ja ärevus väljendub ka lapse käitumises. Pingetega taluvus ja toimetulekuviisid on erinevad. Väikelapsele võivad muutused peres ja igapäevaelus, eriti, mis puudutavad vanemaid, olla hirmutavad ning see väljendub ärevuses. Vahel üldiselt, vahel konkreetselt mõnda asja või olukorda kartes (autod, liiklus, võõrad kohad, inimesed jms). Samuti võib ta olla näinud mõnd olukorda pealt ning sel juhul on ta sellest traumeeritud (liiklusõnnetus, filmis juhtunu, unenäod). Konkreetset olukorda kartes on peamine viis sellest üle saada samm-haaval, alustades vähem ohtlikust tänaval liikumisest. Jälgige, millisel tänaval ta end ohutumalt tunneb, jalutada eemal, kõnniteel, aeglasemalt liikuvate autode läheduses, või hoopis seisvate autode juures käia vms. Samas võib olla vajalik ka sellest mitte liialt rääkimine („ära karda“, „ole julgem“ vms on ilmselt talle kasutud ja mõjuvad pigem meeldetuletusena, et on miskit ohtlikku või tema endaga on midagi valesti). Käituge ise nii loomulikult või võimalik ja ärge arvustage tema reaktsioone ja hirmu. Lihtsalt pakkuge talle turvalisi olukordi ja samm-haaval jälgige, milleks ta valmis on.
Mis puutub tema palvesse, teda ennast lüüa, siis praegu te oletate, et ta on teiste teie poolt kirjeldatud teemadega seotud ning teil võib täiesti õigus olla. See on ka teile endale tuttav asi. Võimalik, et see on viis kuidas saada kontakti oma emotsioonidega, valuga ning toob kergendust. Kuid siiski, ka siin on olulisem ikka see, et laps saaks igapäeva elus tunda end kaitstuna, hoituna, mõistetuna ning ta võib vabalt väljendada oma emotsioone ilma, muresid ilma kartmata halvustamist. Seega hirmu puudumine on peamine viis ärevuse vähendamiseks.
Kui neid mõtetest jääb siiski vajaka ja poja käitumine teeb muret jätkuvalt ka kuu või paari möödudes, siis probleemide põhjalikumaks käsitlemiseks on ikka võimalus ka spetsialisti poole pöörduda, näiteks lastepsühholoog või –psühhiaatri poole, ärevushäiretega tegevaid spetsialiste leiate veel näiteks www.sensus.ee kaudu. Soovin suveks ka teile endale rõõmu ja meeldivat iseenda jaoks olemisi, kui olete ise rahulik ja õnnelik, siis see on parim „ravim“ ka pojale.
Aga minu arust oli see märksa vanemana.