Minu mure on selline, kuidas aidata last, kes kergesti ärritub. Ta on mul 4. aastane. Tihti need ärritushood tulevad siis, kui ei saa omatahtmist või näiteks peame küla pealt koju minema. Kui külla lähen, siis räägin temaga ära, et kui aeg koju minna, siis lähme ilma jonnita. Tunnen end väga abituna ja teised emad vaatavad ka halvustava pilguga, et mul laps selline on. Kõige suurem mure on see, et olen näinud, kuidas teised lapsed tõmbuvad eemale, kui ta hakkab jonnima, viskab end maha, karju, röögib jne. Tahan, et tal ikka oleks sõpru kellega mängida ja koos olla. Kas see on ealine iseärasus? Kuidas sellega toime tulla? Võib- olla muretsen liialt.
Last, kes kergesti ärritub, saab aidata tema respekteerimise ja kuulamisega. Lapsel on ikka tahtmised esiplaanil, see on tõesti arenguline iseärasus. Inimlapse aju jõuab alles umbes 25 eluaastal sellisele tasemele, et tunded ja ratsionaalne mõtlemine on enam-vähem tasakaalus. Enne seda on ikka tunded need, mis domineerivad. Ja tunded on midagi sellist, millest ei saa üle ega ümber ei suur ega väike inimene. Ainuke viis tunnetega hakkama saada on olla nendega nõus – vaid siis, kui oleme nõus neid tundma ja nende üle mõtlema, saame olla ise oma tunnete valitsejad.
Lapsevanema tähtis ülesanne on anda lapsele see teade, et on normaalne tunda oma tundeid, et need kuuluvad elu juurde, näitavad meile, mis meil puudu ja vaja on. Seega, kui laps näitab oma tundeid, siis andke need talle n-ö tagasi, andes märku, et püüate neid mõista: sulle ei meeldi, et peab koju minema..., sa oled kurb, kui ma ütlen, et siiski peab tegema nii, nagu mina soovin..., sa oled pahane, et sa ei saa oma tahtmist... jne. Iga inimene, nähes, et teine püüab väga mõista, rahuneb, ja kui te ei avalda ses olukorras survet, vaid olete nõus kuulama, emotsionaalne pinge leevendub. Tihti takistab vanemaid lapse tundeid aktsepteerimast see, et neile tundub, et nii kiidavad nad lapse käitumise heaks. See, et teie annate lapsele teada, et teda mõistate, ei tähenda sugugi, et te selle heaks kiidate – see tähendabki ainult mõistmist. Ja alles siis, kui näete, et laps on rahunenud, saate talle oma seisukohta selgitada. Enne ta lihtsalt ei ole suuteline teid kuulama, sest emotsionaalne temperatuur on liialt kõrge.
Mina ütlen ikka, et lapsed ei jonni – nad lihtsalt näitavad, milline vajadus on katmata. Vanem saab seda vajadust aktsepteerida, ja seejärel rääkida, mis on tema vajadus või mõte. Üheskoos on kindlasti võimalik kummalegi sobiv lahendus leida.
Hea on anda lastele eelnevaid teateid, sest keegi ei salli järske üleminekuid, nt: sa saad nüüd veel kümme minutit mängida, siis hakkame minema. Hea on ka teha eelnevaid kokkuleppeid enne olukordi, mis on olnud problemaatilised: eile, kui me poes käisime, tahtsid sa mänguasja, mida mina ei ostnud, sest meil on praegu raha vähe. Ma ei taha, et me jälle riidu läheme ja sina nutma hakkad. Mis sa arvad, mida me võiksime seekord teistmoodi teha, et see teisti läheks? Lapsed pakuvad sellistes olukordades tihti välja nutikaid lahendusi, ja võtavad ka vastutust, kui nende ettepanek arvestatav on. Nii et ka seda varianti võite proovida, ka muudes olukordades.
Ka see, millises meeleolus olete teie ise, on tähtis. Kui teie (täiskasvanulikud, isiksuslikud, paarisuhte) vajadused on kaetud, suudate olla lapsega rahulikum ja kannatlikum. Lapsed peegeldavad tihti neid tundeid, mida tunnetavad oma vanemates. Tasub seista oma vajaduste eest, et saaksite olla mõistev ja toetav lapsevanem. Ja kindlasti ei pea te liialt muretsema.
