Tere!
Minul on suur mure oma 7 aastase tütrega. Nimelt algasid probleemid siis, kui aasta tagasi sündis meie perre teine laps. Vanemal tütrel algasid kõhuvalud, värinad ja esines ka oksendamist. See kõik toimus õhtuti. Paari kuu pärast kadus ära. Rääkisin sellest ka oma perearstiga ja olime ühel nõul, et tegu oli beebi tulekuga tekkinud stressiga. Laps läks mingi aja pärast isegi vabatahtlikult oma tuppa magama(enne magas meiega ühes toas). Saime nagu võitu probleemist. Aga nüüd on kõik tagasi. Nimelt olin nädal aega väiksema lapsega haiglas. Peale seda on kõik probleemid tagasi. Tüdruk nutab, keeldub üksi magama jäämast, kardab üksi oma toas magada. Kui natukenegi ärritub, hakkab kohe kõht valutama ja peagi on ka värinad platsis.. Olen proovinud igasuguseid asju, kuid ainus mis aitab on see, kui võtan lapse oma kõrvale magama. Kui alguses piisas sellest, et olin tema kõrval ,kuni magama jäi, siis enam mitte. Üldse on laps väga õrna psüühikaga ja probleeme esines ka lasteaias. Kuid seal olid vähe teistsugused probleemid. Kuidas ma saaksin oma last aidata? Kuidas peaksin käituma, et tekitada temas kindlustunnet ja enesekindlust?
Perearsti viide on ilmselt asjatundlik: kõik nimetatud sümptomid räägivad mitte kehalisest vaid psühholoogilisest probleemist. Lapse enda kaissu võtmine on lapsele väga lohutav ja miks mitte seda vahel teha. Siiski ei maksa lapses sellist harjumust kujundada, vaid püüda lapsele lähedust, tähelepanu ja armastust pakkuda päeval ühiste tegevuste ja koosolemise kaudu.
Võiksite last tähelepanelikult kuulata, ärgitades teda oma kartustest rääkima. Oleneb olemasolevast usaldusvarust, kuidas see jutuajamine teil õnnestub. Tähtis on last kuulata ilma tema jutule hinnangut andmata ning teda manitsemata, omapoolset seisukohta peale surumata. Selline jutuajamine on justkui sibula koorimine, kus usaldusliku ja segamatu vestluse tulemusena võib selguda asjaolusid, mis last kirjeldatud moel käituma paneb. Mis talle meeldib, mis teda segab, häirib, hirmutab? Mida ta sooviks muuta ja miks?
Ükskõik, mida te kuulamise tulemusena ka teada ei saaks, esimene asi on püüda teda mõista. Alati on kuulamise juures abistav ka mõistmise sõnastamine: ma saan aru, et sa kardad, ma näen, et sa tahaksid..., tundub, et sulle ei meeldi.... Nii saab laps aru, et vanemale on tema tunded/mõtted mõistetavad ja et need on igati kohased nii tundmiseks kui ka arutlemiseks, et neist paremini aru saada. Kõik hirmutav saab üle rääkides palju väiksemad mõõtmed – seegi on oluline koht hirmudega tegelemises. Ka on laps usalduslikus olukorras, kus talle mingit survet ei avaldata, julgem selgitama, kui te millestki tema jutus valesti aru saite. Ka on lapse kuulamise sõnum oluline: kuulatakse ju vaid kedagi, kellest lugu peetakse, keda mõista soovitakse, keda tähtsaks peetakse.
Lapse tunnetest ja kartustest rääkimine annab lapsele sõnumi, et tema tunded ja temaga juhtunu on tema vanemale tähtsad ja et temast saadakse aru. Kui laps tunneb küll hirmu, kuid samas saab aru, et teda mõistetakse, on lapse frustratsioon palju väiksem. Rääkimine aitab hirmu lapse seest välja, mitte ei võimenda seda, nagu tihti arvatakse.
Lapse enesekindlusel ja eneseväärtustundel on üks hea ja kindel allikas – tema vanemate hoolimine ja armastus. Tihti räägime lastele, et me neid armastame, kuid lapsed ei jää meie sõnu uskuma, kui neile sõnadele on vähe käitumuslikku kinnitust. Lapsega koos veedetud aeg – just privaatne aeg ilma teiste pereliikmeteta, temaga mängimine, rääkimine, tema tegevustesse kaasamine, samuti positiivsed kinnitused nende käitumiste puhuks, mis teile lapse juures meeldivad – kõik see aitab kaasa, et leiate probleemile lahenduse ja lapse hädast välja.
