Olen noor ema ja on oma peagi 4 aastaseks saava pojaga probleeme ja ei oska enam kuhugi pöörduda sest ei tea kedagi kellel oleks veel selliseid probleeme.
Alustaks siis sellest et ta ei kuula sõna. Nt. poodi minnes lepime ennem kokku et ära ei jookse ja sõna peab kuulama, aga kui poodi jõuame siis oleks nagu asi meelest ära läinud. jookseb minema ja ei tee väljagi kui hüüan teda. Või kui palun tal enda juurde tulla siis ta nagu ei kuuleksi et ma teda hüüan. Külas käies, eriti veel sellistes kohtades kus lapsi pole, hakkab ta kõiki asju puutuma ja kui keelan läheb asi veel hullemaks. Ta lihtsalt naerab mulle näkku ja puutub jälle. Kuigi ma seletan alati miks ei tohi puutuda. Lasteaias on ka kasvatajad öelnud et ta ei kuula eriti.
Lisaks on meil magamisega probleemid. Esiteks ta kardab omatoas magada ,ka tulega ja lõpuks andsin järele ja võtsin ta oma tuppa magama ,tingimusel et magab oma voodis. Alati on üks suur võitlus et ta oma voodisse magama saada, eriti veel kui issi kodus on. Lõpuks kui jääbki oma voodisse siis hommikuks on ta ikkagi meie voodisse roninud. Ta kardab igasuguseid asju ,mõtles isegi ühe kolli välja nimega bimba-bomba. Mida teha et ta ei kardaks nii palju ja oma toas ka magada tahaks? Lisaks pissib ta öösel voodisse.
Probleemiks on ka tema viha näitamine. Muidu sõbralik ja kaaslastest hooliv poiss võib järsku muutuda pahatahtlikuks ja teistele haiget teha, seda eriti lasteaias. Üks näide : Olid lasteaias mänginud ja järsku oli ühele poisile suure kiviga vastu pead löönud,õnneks mitte kõvasti ja kõik lõppes hästi. Minule ta ise sellest rääkida ei tahtnud ja kasvataja rääkis. Kui kasvataja selgitust küsis siis vatsas vaid et ta enam ei tee aga põhjust miks ta nii tegi ei öelnud. Koju tulles istusime lapsega õue pingile ja rääkisime sellest. Küsisin siis ise et miks ta lõi kiviga ja laps vastas et sellepärast. sellise vastuse saangi tavaliselt kui ta midagi korda on saatnud. aga ma ei jätnud oma jonni ja lõpuks siis ütles et poiss keda ta kiviga lõi oli teda tõuganud. Pidevalt kui ta vihaseks saab siis teeb kurja häält ja näitab kohe vägevalt oma viha välja. olen talle selgitanud tema käitumise tagajärgija seda kuidas peab käituma aga kahjuks tundub et räägin nagu seinaga. Ei oskagi enam midagi teha. Samas vahel saab ta asjadest üllatavalt hästi aru.
Kuna meil on palju probleeme siis riidleme palju. Kui lasteaeda talle järgi lähme on alati sekeldusi riidesse panemisega. ta ei taha end ise riidesse panna ja kui ei aita on suur jonn.
Kirjutasin nüüd päris pika kirja. Kuid ma väga loodan et oskate anda nõu ja soovitusi kuidas sellistes olukordades ilma suuremate riidudeta hakkama saada.
Päikest!!!
Saan teie kirja lugedes aru, et teie probleemiks on, et laps ei kuula sõna ja ei käitu nii nagu teie tahate. Kuna probleeme on palju, siis riidlete palju ja see ei ole see, mida te tegelikult tahate. Küsite soovitusi, kuidas ilma suurte riidudeta hakkama saada. Kirjast paistab, et olete lapsele palju rääkinud, kuidas peab ja millised võivad olla tema käitumise tagajärjed ning olete märganud, et selline rääkimine ei mõju ning laps peamiselt nagu ei kuulaks teid.
Teie laps on vanuses, mil areneb jõudsalt tema ise olemise tunne ja ise otsustamise võime. See aeg on lapse arengus väga vajalik. Laps õpib ennast teistest eristama ning valikuid tegema. Loomulikult oleks igal vanemal lihtsam, kui selle aja saaks kuidagi vahele jätta, kuid paraku pole see võimalik Lapsel tekib vastupanu igasuguste keeldude ja käskude suhtes. Üks hea viis vastupanuga toimetamiseks on lapse siiras kuulamine. Kui vanem annab lapsele teada, et ta mõistab ka lapse seisukohta ja lapse soovi, siis suureneb tavaliselt ka lapse võime ja soov vanemat kuulda võtta. Vanem võib mõista lapse vajadusi ja soove ning sellegi poolest jääda oma tõekspidamiste ja vajaduste juurde. Näiteks: „Jaa, ma saan aru, et sinu jaoks on siin sahtlis väga huvitavad asjad. Ja mina kardan, et need lähevad katki või lähevad segamini, kui sa need siit välja võtad või neid katsud. Ma ei taha raha kulutada, et uusi hakata ostma.“ Kui laps ikka vastu vaidleb, siis võib teda kuulata ja lasta tal väljendada oma mõtteid või tundeid.
Teie kirjast jäi mulje, et te ei ole aktiivset kuulamist kasutanud. Aktiivne kuulamine on väga võimas lapse abistamisviis, kui lapsel on probleem. Võib väita, et iga laps, kes käitub halvasti, tunneb ennast halvasti. Ja kui laps tunneb ennast halvasti, siis on paras aeg teda kuulata ning luua emotsionaalselt turvaline ruum, et laps saaks endasse kogunenud pingeid väljendada. Ütlete, et laps väljendab vahel väga tugevalt viha. Viha all on tavaliselt teised tunded – hirm, kurbus, süü, häbi, alaväärsus, ebakindlus, pettumus jne. Viha ei ole kuidagi negatiivne tunne. Oluline on, et laps õpiks vihaga toime tulema nii, et ta ei peaks muutuma vägivaldseks. Lapsevanemana on oluline püüda mõista lapse tegelikke tundeid viha taga, sest siis õpib ka laps endas erinevaid tundeid ära tundma. Kui inimene tunneb oma tundeid, siis on võimalik ära tunda ka oma vajadused. Ja kui inimene tunneb ära oma vajadused, siis on võimalik nendest rääkida ja koos mõlemale sobivaid lahendusi otsida.
Tihti polegi vaja otsida koos lahendusi, sest olulisem on, et laps saaks väljendada endasse kogunenud pingeid – rääkides, nuttes, naerdes või mängides. Kui ta saab piisavalt oma sisemisi pingeid väljendada, siis võivad kaduda ka probleemid magamise või voodisse pissimisega. Pinged tekivad igal lapsel, kes areneb ja eriti lastel, kes käivad lasteaias. Pinged on normaalsed, kuid oluline on, et vanemad aitaksid neid turvaliselt ja aktsepteerivas õhkkonnas väljendada. Paljud vanemad ei mõista seda ning sel juhul lapsed muutuvad tujukateks ja trotslikeks. Sel teemal on väga hea raamat A. Solteri poolt kirjutatud „Nutt ja jonnihood.“
Suureks abiks vanemale on võtta hoiak, et laps ei ole paha ega süüdi, kui ta tahab hoopis muid asju kui vanem. Siiski on vanem see, kes lõpuks otsused langetab. Enne otsuse langetamist on täitsa mõistlik kuulata ka lapse arvamus ning aktsepteerida ja austada seda. Kui laps tunneb, et ka tema tunded ja mõtted on olulised, siis väheneb lapse vajadus võidelda vanema vastu.
Oma soove ja ka rahulolematust on hea väljendada läbi mina-sõnumite. Mina-sõnumis võiks vanem väljendada, kuidas lapse käitumine vanemat konkreetselt mõjutab ja milliseid tundeid see käitumine vanemas tekitab. Mida rohkem vanem suudab hinnangud kõrvale jätta, seda vähem lapses vastupanu tekib. Kui vanem hakkab hinnangute andmise asemel väljendama oma tundeid, siis õpib ka laps oma tundeid väljendama ning siis väheneb vajadus oma halbu tundeid halva käitumisega väljendada.
Mina-sõnumite ja aktiivse kuulamise kohta on võimalik rohkem lugeda Th. Gordoni raamatust „Tark lapsevanem“ või osaleda Gordoni perekoolis: http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/gordoni-perekool/
Samuti soovitan lugeda pereterapeut Jesper Juuli raamatuid „Tark laps“, „Ei ütlemise kunst“ ja järgmisel nädalal ilmuv „Minu piirid - sinu piirid“. Usun, et leiate ka nendest raamatutest häid väikeseid ideid, mille rakendamisest võivad sündida suured ja meeldivad muutused.
Lapsel tekib vastupanu igasuguste keeldude ja käskude suhtes. Üks hea viis vastupanuga toimetamiseks on lapse siiras kuulamine. Kui vanem annab lapsele teada, et ta mõistab ka lapse seisukohta ja lapse soovi, siis suureneb tavaliselt ka lapse võime ja soov vanemat kuulda võtta. Vanem võib mõista lapse vajadusi ja soove ning sellegi poolest jääda oma tõekspidamiste ja vajaduste juurde. Näiteks: „Jaa, ma saan aru, et sinu jaoks on siin sahtlis väga huvitavad asjad. Ja mina kardan, et need lähevad katki või lähevad segamini, kui sa need siit välja võtad või neid katsud. Ma ei taha raha kulutada, et uusi hakata ostma.“ Kui laps ikka vastu vaidleb, siis võib teda kuulata ja lasta tal väljendada oma mõtteid või tundeid.