Tere! Teistele võib see teema tunduda arusaamatu, kuid minul on suur mure. Tütar on juba 5a.-ne ja ei söö puuvilju. Varsti tuleb jälle maasikate aeg peale ja teised lapsed kõik proovivad, kuid tema ei proovigi. Nimelt oli mul ühel üritusel õun kaasas, et kui kõht tühjaks läheb, siis saab ruttu midagi kõhtu. Laps ütles, et tema tahab ka, ütlesin, et võta aga ja ta ütles, et ta ei julge. Ta pole kunagi õuna proovinud. Ta ei söö ühtegi puuvilja ega tooreid juurvilju ega salateid. Moosiga kohukest isegi sööb, aga putru sööb võiga. Paar korda on pannkooke moosiga söönud, siis on näiteks mingi toormoos olnud. Joob mahlasid ja natukene supi seest köögivilju. Kõige paremini sööb tavalist toitu näiteks: kartul, kaste, kana või hakklihakaste või kala, aga kõrvale ei söö köögivilju. Tal on juba harjumus välja kujunenud, et ta neid ei söö ja ta ei proovigi. Lasteaias on õpetajad temaga ka väga hädas. Mul on ka 3a laps, kes sööb kõike. Kas olen mina midagi titana valesti teinud. Kas oleks mingeid mänge, kuidas õpetada last julgema proovima. Päris titana sõi kõike, aga kui juba aru sai, mis on mis, siis enam ei olnud talle võimalik öelda, et proovi ikka. Ta ei proovigi ja sundida ju ei saa. Vahest saan küll kurjaks ja ütlen, et kui seda ei söö, siis magustoitu ka ei saa, aga leian, et ähvardamine pole ka lahendus. Muidu tervis korras pikkus ca 110cm kaal 17kg.
Laste söömisharjumustest ja sellega kaasnevatest probleemidest räägitakse ja kirjuatakse üha enam ja enam. Olen ise sellest kirjutanud selle aasta aprillikuu "Tervise" ajakirjas. Siinjuures siis jätkuvalt mõned mõtted laste söömisest üldisemalt.
Umbes kaheaastaselt hakkavad lapsed vähehaaval vabanema täielikust sõltuvusest oma vanematest. Nad tahavad iseseisvalt mõelda, tunda ja tegutseda. Söömine on üks valdkond, kus ta saab teha iseseisvaid valikuid ja otsuseid. Vanematelt nõuab see kannatlikkust ja teadlikkust.
Kuidas seletada olukorda, kui 3-aastane sööb vaid näiteks keedetud makarone, maasikatoormoosi ja veel mõningaid valitud toiduaineid? Või kui laps sööb keedetud kartulit ainult supi sees, kuid keeldub seda söömast prae kõrvale või keeldub söömast puuvilju jne. jne.
Lapsed on toidu lõhna, maitse ja tekstuuri suhtes väga tundlikud. Nad reageerivad tundmatule toidule tavaliselt negatiivselt aga on valmis seda proovima. See aga ei tähenda, et ta ei taha seda toitu. Võib kuluda kuni 20 korda, enne kui nad on valmis uue toidu alla neelama. Uue toiduga harjutamine võtab mõnel lapsel kaua aega. Ettearvamatu ja valiv toidusse suhtumine on väikelaste puhul normaalne. Neil on toidu osas selged eelistused, nad tahavad ikka ja jälle sedasama toitu. Nad otsustavad näiteks, et neile ei meeldi toit, mida nada varem armastasid. See ei tarvitse nii jääda. Vanemad kipuvad kiirustama otsuste üle, mida nende laps sööb ja mida mitte. Nii nad hakkavadki pakkuma vaid seda, mida laps tahab. Peaasi, et laps midagigi sööks.
Mida siis teha?
Lastele toidu valmistamisel on vaja loovust. Näiteks kui ta keeldub söömast keedetud kartulit, siis võib kartulit pakkuda näiteks püreestatuna või teha kartulivormi vmt. Maasikatoormoosist teha erinevaid magustoite jne.
Varakult on vaja harjutada erinevate toiduainete maitsetega. Lapsed ei pea sööma väga erinevaid toite ühe toidukorraga, aga neile tuleks iga päev pakkuda vaheldust. Muuta toit põnevaks ja atraktiivseks.
Väikelast on vaja harjutada samm-sammult tervislike söögikordadega. Nad vajavad üsna järjekindlat söögi ja suupistete ajakava ning erinevas valikus tervislikke toite. See aitab neil reguleerida isu ja arendada maitset. Söögi- ja suupistete regulaarsus tekitab lastele turvatunnet .
Lastel võib olla väga erinev suhtumine toidusse. Mõnel lapsel on regulaarsed söögiahrjumused, teised aga ei taha regulaarselt süüa ning on aeglased uue toiduga harjumisel, osad on kahe äärmuse vahepeal. See sõltub lapse temperamendist ja isiksuse omadustest.
Lapse toidust keeldumise korral võiks öelda: „ Sul ei ole vist kõht tühi“ ja lubada tal minna. Võib juhtuda, et ta tuleb mõne aja pärast tagasi ja ütleb: „Kõht on tühi, tahan süüa“. Selliselt käitudes ei mõju vanem võimukana. Oluline on, et laps hakkaks ise võtma vastutust oma tühja kõhu eest. Söömisharjumuste kujundamisel on vaja aidata ja julgustada last mõistma, millal ta on näljane ja millal on kõht täis
Toidust keeldunud laps võib näiteks küsida krõbinaid, sest kõht on ju tühi. Sellises olukorras peaks vanem olema otsustav ja ütlema: „Ei, krõbinaid ma täna ei anna“. Ei ole harvad need juhud, kui emal läheb meel kurvaks ja annab lapsele ikkagi seda, mida soovib. Laps ei tea tahta näiteks kartulikrõpse või värvilisi jooke ilma, et talle neid oleks pakutud.. Lapsel on ainult soovid ja tahtmised, tema ei tea oma vajadusi. Võib kindel olla, et järgmine päev kordub sama. Laps võib kasutada väljapressimiseks jonni. Vanemal ei jätku jõudu ega kannatust ja annab jälle seda, mida laps tahab. Nii kujundab vanem lapsele toitumisharjumuse, mis sageli on kaugel tervislikust toitumisest. Vanemad peaksid jälgima ka enda söömisharjumusi: mida ja kuidas. Lapsed jäljendavad paljuski oma vanemaid.
Positiivne suhe söötja ja lapse vahel kogu lapsepõlve vältel soodustab tervislikku söömist ja aitab vältida söömisprobleeme. Kui vanemal on kalduvus käituda lapse suhtes võimukalt: „Sa pead seda sööma, see on kasulik jne“, siis võib kindel olla, et lapsel tekib protestkäitumine. Ta ei protesti mitte toidu vaid selle vastu, kuidas talle seda pakutakse. Ka lapse meelitamised ja mängulisus söömisel mõjuvad veidrana. Kui täiskasvanutega niiviisi käituda hakkavad nad kohe kahtlustama toidu pakkujas. Lubage lapsel teha toitu puudutavaid valikuid, mis on eelistatult vajalikud lapse arenemiseks ja kasvamiseks. Kui lapsele pakutakse välja tervislikke alternatiive, suudab enamus lapsi oma vajadused toitainete järele täita.
Lõpetuseks tahan öelda, et see kas laps sööb või mitte, sõltub eelkõige tema söömisharjumuste kujundamisest. Jääda vanematel rahulikuks ja tuletada meelde vanasõna. „Tühi kõht on parim kokk“.
