Olen päris mures oma 5aastase poja pärast. Tema käitumine on viimasel ajal oluliselt muutunud. Õigemini - see kõik on temas justkui kogu aeg olemas olnud, kuid viimasel ajal on kõik süvenenud. Katsun konkreetselt (kuigi seda on päris keeruline teha).
1. Suure mure on meil hirmudega. Poeg on küll juba pisikesest peale olnud suhteliselt arg ja uje ja seega raskesti kohanev kõige uue ja võõraga, kuid nüüdseks on asi läinud sügavamaks. Ta kardab üksi uksest välja minna, ise posti tuua, üksinda hetkeks õue jääda (kui näiteks toon jooksuga toast ununenud asja), aga kardab ka mitte väga hea olla - ei julge kirjutada, lugeda jne, sest kardab, et ei saa hakkama nii hästi kui peaks (kuigi kirjutab tegelikult kohe päris ilusasti ja korralikult). Kohati tundub mulle, et see hirm on suuresti poos, kuid täpselt seda seletada ei oskagi. Mida hirmuga peale hakata? Tunnustame teda iga õnnestumise korral, kiidame ja julgustame teda rahulikult, kuid asi ei edene. Ka lasteaiast on meile öeldud, et poja kardab kõike ja see hakkab häirima tema tegevust - ta ei tule enam uute tegevustega kaasa (varem oli olnud igati innukas).
2. Tunnetega hakkama saamine. Ei oska seda kuidagi sõnastadagi, kuid meile tundub, et ta "keeb üle". Kui tundeid saab palju, siis ta lihtsalt hakkab röökima, väänlema, trampima. Mulle näib, et ta ei suuda ühe võõi teise tundega hakkama saada ja röökimine on tema viis stressist vabaneda. Kuidas sel juhul käituma peaksin? Selgitama, mis tunne teda valdab ja et kõik tunded on normaalsed, kuigi nenedega tuleb pisut rahulikult hakkama saada?
3. Röökimine. Ehk kõige suurem mure, sest elame korterelamus ja poja on valju häälega. Kui ta on endast väljas, siis teeb suu lahti ja lihtsalt röögib - vihaselt ja väga valjusti. Saan aru, et see on taas tema viis stressist vabaneda (sest kui on saanud end tühjaks röökida, on taas hea laps - palub vabandust ja saab aru, et röökimine halb jne), kuid see ei ole ju paslik viis. Kuidas teda suunata nö tsiviliseeritumalt stressi maandama?
4. Lasteaiast. Olen segaduses, mida teha lasteaiaga. Mulle tundub, et ta väsib lasteaias väga kiiresti. Kuigi toon teda ära pärastlõunal (seega päev ei ole väga pikk), tundub mulle ikkagi, et kolmapäevaks on laps väsinud (jonnid, röökimised, vastuvaidlemised sagenevad). Kas anda lapsele vabadust ja jätta ta koju (kuna ise olen kodune, saan talle küll vabu päevi pakkuda) või jääda distsipliini juurde (seda soovitas ka lasteaed).
Ma tean, et te ei saa mulle ühest nõu anda ja et ma olen oma jutust pealiskaudne ja "ümar", kuid äkki saan siiski mõne mitte ja suuna, kuidas edasi minna. Kõige rohkem kardan, et "magan maha" mõne olulise koha - et peaksin asju tõsisemalt võtma, pöörduma ja abi otsima ja mitte laskma end veenda, et küll ta kasvab asjast välja.
Teie jutt ei ole sugugi pealiskaudne ega ümar. Küll aga tundub, et probleemi tuumani jõudmiseks oleks vaja rohkem informatsiooni, mistõttu on keeruline ka ühest nõuannet jagada. Soovitan teil pöörduda ka lastepsühholoogi poole, et neid teemasid lahti rääkida.
Järgnevalt siiski mõned mõtted.
Tundub, et teie poeg on üsna tundliku närvisüsteemiga, mistõttu on ta ärevam ja elab tundeid tormilisemalt läbi. Hirmutunne ja kartlikkus on küll sellised asjad, mis 5-aastasel ei saa olla poosi võtmine ja neid tuleb tõsiselt võtta. Seda eriti siis, kui need süvenevad ja häirivad lapse arengut.
Tunnete väljaelamine röökides on ilmselt üks neist viisidest, kuidas ta muutuste, hirmude ja oma teiste läbielamistega toime tuleb. Teie kirjast ei selgu, kuidas te olete proovinud teda rahustada ja mis talle mõjub turvatunnet tagasi andvalt. Küll aga võite oma lapsega kasutada tunnete tagasipeegeldamist ehk siis aktiivset kuulamist. Seda ei saa ilmselt teha hetkel, kui ta nutab. Pigem võiksite seda teha kas ennetavalt (kui näete esimesi märke, et ta hakkab varsti endast välja minema) või siis peale röökimise hoogu. Peegeldage talle tagasi tundeid, mida ta koges ning miks teie meelst nii on. Näiteks: „Sinu lasteaiapäev oli väga väsitav ja see ajas sind nutma“. Ärge jagage hinnanguid. Näiteks „Ega sa tita ei ole, et ei julge välja minna“ mõjub valusa kriitikana. Tunnustuse jagamisel on kohased mina-sõnumi vormis ütlused. Näiteks: „Mul on väga hea meel, et sa mind toa koristamisel aitasid. Ma olin väga väsinud, aga koos sinuga tegutsedes läks kõik väga libedalt“. Lapsele süstemaatiliselt tundeid tagasi peegeldades suureneb ka tema võime ennast väljendada ja ta ei pea selleks röökimist kasutama.
Lastead on ilmselt tõesti teie lapse jaoks väsitav, sest seal võib tekkida palju uudseid olukordi, millega on raske kiirelt kohaneda ja antakse ka palju uut informatsiooni ning kogemusi. Küll aga soovitaks anda lapsele pigem vaba päev,et koormust vähendada. Näiteks võiks ta käia seal ülepäeviti. Ka see on ju distsipliini hoidmine.
Kindlasti aga konsulteerige lastepsühholoogiga, et saaksite kõik olukorrad täpsemalt lahti rääkida ja leida teie lapse jaoks parim lahendus.
