Mure siis selline. Pere läks lahku ja peres kasvab 5.a poiss. Kokkuleppe kohaselt jääks laps 2 nädalat ema juurde ja 2 nädalat minu e. isa juurde. Lapsega on räägitud et issi ei kao kuhugile ja ikka kohtume ja mängime kuid lahkumishetkel laps nuttis ja kuigi hetketi rahunes ja lubas minna siis õhtul hiljem oli ikkagi täiesti endast väljas olnud ja nutnud.
Kuidas oleks nüüd minul isana õigem käituda ? Kas lasen paar päeva lapsel uue olukorraga harjuda või peaksin ikkagi helistama ja andma endast märku et ei kao kuhugile.
Nädala aja pärast peaks laps tulema minu juurde siis kaheks nädalaks.
P.S probleemi suurendab veel see et koos lapse emaga elab ka lapse vanaema kes sisendab lapsele et issi on paha ja ei armasta enam teda....Aga selle vastu siit vist ei oska abi küsida.
Kui laps nutab, saab valu välja elatud – vastasel juhul jääks see lapse sisse teda lõhkuma, nii et lapse nuttu ja kurbust tuleks mõista ja aktsepteerida, seda nii kehaliselt (füüsiline ligiolek, kallistused jms) kui ka sõnaliselt: muidugi sa oled kurb, et...; sa tahaksid veel minuga koos olla...; sa kardad, et pead minust jälle pikalt lahus olema... Jne. Kindlasti on vaja lapsele talle arusaadava sõnavara abil selgitada, mis põhjustas sellise elumuutuse, see aitab lapse segadust ja ärevust vähendada.
Hästi oluline on kinnitada lapsele, et te ei kao lapse elust kuhugi ja et ka teie armastus tema vastu ei kao kuhugi – see jääb alati alles. Seda kinnitust vajab laps korduvalt, ja neil sõnadel peaks kindlasti olema ka reaalne kate: lapsed ei usu sõnu, nad usuvad tegusid. Armastus on ikka ka käitumine, ja laps peab seda kogeda saama. 5-aastasega saab vabalt ka telefonitsi suhelda - tehke kokkulepe lapse emaga, millal ja kuidas võiksid välja näha telefoniseansid lapsega nende nädalate jooksul, mil laps teiega ei ole.
Iga laps kokku pandud isast ja emast, ja see on kindlasti midagi enamat kui bioloogiline fakt. Just seetõttu on laste lahutamine ühest (või ka mõlemast) vanemast nii traagiline ja just seetõttu on äärmiselt vajalik, et lahku läinud mees ja naine suudaksid laste pinnalt ühiseid kokkuleppeid teha. Mees ja naine võivad küll lahku minna ja paarina enam mitte toimida, kuid vanemateks (koos kõigi kohustuste, õiguste, raskuste ja rõõmudega) jäävad nad ikkagi. Seda ei tohiks kumbki pool unustada ja seda ei tohiks unustada ka vanavanemad. Lastele on lahutuse olukorras niigi väga raske olla, ja kui lisaks neid survestatakse võtma pooli (üks vanem on hea, teine halb), on see eriti paha olukord. Ehk saaks lapse ema vanaemaga sel teemal rääkida. Kummastki vanemast ei tohi teha negatiivset kangelast, lapsel on hädasti vaja, et neil lubataks armastada mõlemat vanemat.
Oluline on ka teada, et ka vanematel ei maksa lapse eest oma tundeid peita – ta märkab neid nagunii – kohane on öelda, et mida te ise tunnete olukorraga seoses (valu, kurbust, igatsust... mis tunded need ka ei oleks). Loomulikult püüdke leida ka positiivset pool: kui saame kokku, siis teeme jälle seda ja seda, lähme sinna ja tänna, seegi lisab kindlust edaspidise suhtes. Keerukas eluolukord on lastele aga mingis osas ka tundekasvatuse eest: nad õpivad, et elus on raskeid hetki, et tundeid võib välja näidata, et keerukast olukorrast on võimalik selgineda selle üle arutledes ja teiste mõistva toega.
