Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: kuidas õpetada last emotsioone \"taltsutama\"

Sirje
Külaline
Postitatud 09.04.2011 kell 15:28
6-aastane poisslaps on väga emotsionaalne. Esineb loomulikult kõike - nutmist, naermist jne. Kõige suuremad probleemid on viha ja solvumisega. Solvub kiirelt, vahest isegi poole sõna pealt (kui kuulaks jutu lõpuni, siis poleks põhjust solvuda).
Vihastab väga kiirelt ja kergelt, sellega kaasneb jalgade trampimine, uste paugutamine, karjumine, nutt.
Mind ennast häirib kõige rohkem karjumine, seda võib nimetada pigem röökimiseks.
Näide: on lasteaia päev, toon lapse lasteaiast ja viin trenni. Pärast trenni tahab ta kindlasti kellelegi veel külla minna või kutsuda endale külalise. Olen vastu, sest kellaaeg on hiline ja tahaks õhtut rahulikult mööda saata. Sellised põhjused ja vabandused ei mõju, sest tema tahab ja kõik! Kui üritan veelkord rahulikult seletada, siis paneb kõrvad kinni või hakkab karjuma, et ma ei tee kunagi seda, mida tema soovib! Tegelikult polegi asi külalistes, vaid selles, et ma ei tee tema tahtmist. Et siis ei tee tema ka seda, mida mina tahan.
Asi on aja jooksul järjest hullemaks läinud. Olen arvatavasti kuskil midagi poolikuks jätnud, sest kui ma küsin, miks ta nii vihane on, siis ta ei tea ja ei saa aru oma käitumisest ja ei oskagi muud moodi.
Kuidas aidata lapsel endaga toime tulla?
Ene Raudla
Kliiniline lapsepsühholoog, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 13.04.2011 kell 06:35
Tunded ehk emotsioonid mängivad laste ja täiskasvanute igapäevases elus suurt rolli. Teie laps on kuue aastane ja selles vanuses on enamik lapsi omandanud juba märkimisväärsed oskused oma tunnete ja käitumise juhtimisel. Oma tunnetega toimetulek lastel oleneb sellest, kuidas on tema vanemad koos lapse kasvamisega tunnete peegeldamise ja toimetulekuga tegelenud. Laste emotsionaalne repertuaar on täiskasvanute poolt konstrueeritud.

Kui vanemad arutlevad oma lapsega sageli tunnete üle ja pööravad emotsionaalsetele kogemustele rohkem tähelepanu näiteks: „Mis sa arvad, miks Kati on kurb? Kas sa arvad, et ta igatseb oma emmet? Kuidas me saaksime teda lohutada?“, siis arendavad vanemad sel moel oma laste võimet emotsioone paremini teadvustada ja ära tunda. Vanemad aitavad ka oma lastel mõista, et see, mida „mina tunnen“ ei ole tingimata seesama, mida „sina tunned“. Kui vanemad pööravad tähelepanu teiste ebamugavustundele ja negatiivsetele tunnetele ning selgitavad nende põhjusi, siis arendavad vanemad oma lastes empaatiavõimet.

Lapsed tunnevad vastuolulisi tundeid, kuid nad ei oska sellele tundele nime anda. Kui laps ei oska nendele segastele tunnetele nime anda, siis võivad nad tundeid elada välja oma käitumises. Ilmselt olete isegi kogenud, et kui olete lapsest pikemat aega eemal ja taaskohtumisel väljendab lausa võimatut käitumist. Tegelikult tunneb laps rõõmu, kuid oma käitumisega tahaks justkui karistada, et ema oli ära. Kui laps tuleb ema koju saabudes ukse peale vastu ja näitab vahepeal joonistatud pilti, siis võib öelda: „ Sa igatsesid emme järele“. Tavaliselt ütleme aga: „Oi, kui ilus pilt!“.

Väikesed lapsed on võimelised lisaks põhiemotsioonidele nagu rõõm, viha, kurbus, vastikus, üllatus ning hirm tundma ka eneseteadvusega seotud emotsioone nagu uhkus, häbi, süütunne. Nendele tunnetele tuginedes saab alguse lapse enesekontroll. Nad ei oska oma tunnete tekkepõhjuseid nimetada, seda on vaja teha vanema abiga.
Näiteks kui teie laps paugutab uksi, siis võiks öelda: „Midagi peab olema küll tõsist juhtunud, mis paneb sind sel viisil uksi paugutama. Tule räägime sellest“.
Lapsed annavad oma võimatu käitumisega meile midagi teada. Nad ei oska ise ka alati seletada, miks ta just nii käitub.
Lapse tunded annavad meile, täiskasvanutele märku, et midagi on lapse elus viltu. Midagi, mis puudutab tema vajadusi, ootusi.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (3)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!