Tere!
Olen 18 aastane tüdruk peagi saamas 19 ja pöördun teie poole suure murega mida teha enda eluga edasi...
Olen poisiga koos olnud kaks ja pool aastat, tunnen end temaga hästi ja tean, et saan alati tema toetusele loota, muidugi ka armastan.
Oleme juba mitu kuud rääkinud kas teha laps või ei, ta tahab seda väga, mina aga ei ole päris kindel, just sellesmõttes, et kas olen ise valmis, tema rõhutab, et kool on kohe läbi ja oled juba täiskasvanud tüdruk.Kardan just sellepärast, et milline mu elu ette hakkas nägema.Oleksin kindlasti õnnelik et mul on laps, sest mulle tõesti meeldib lastega tegeleda aga tahaks ka ise tööle minna..saaksin seda teha alles siis kui laps juba niivõrd vana et võtta lapsehoidja.Ei tea ise ka mida teha, tunnen et tahan kuid samas kardan.Kas saaksin hakkama?Tähendab kas me saaksime hakkama?Minu ema toetus ja poisi perekonna oma oleks kindlasti olemas, isa sellesse nii hästi ei suhtuks.Tema meelest käin ma pätiga, mis teeb asja veel raskemaks.Isa on politseinik, poisil aga palju trahve seetõttu ka selline suhtumine.Isa teeb mulle asjad lihtsalt veel raskemaks.Sõidan iga nv viljandisse ja tagasi kuigi tema võiks vahel tallinna tulla aga isa ei luba.Elame poisi majas, mis asub viljandist väljas ja seal ma tervet elu ka veeta ei soovi pigem linnas, kuid alati saab ju elukohta muuta või minna välismaale.Eks see kõik ole minu valik, loodan et teen õigeid otsuseid.Olen emaga rääkinud ja teavitanud teda, ta ei oska väga midagi öelda, ainult et poiss peab siis kohe soome tööle minema, mis on loogiline ja, et sa oled noor.Varem või hiljem tuleb laps nagunii.
Saan aru, et tunned poisipoolset survet lapse saamiseks. Lapsevanemaks saamine on nii tähtis otsus, et seda peavad mõlemad tõesti väga tahtma. Sa armastad lapsi ja tahad neid kindlasti saada, kuid miski sinus kahtleb, kas praegu on õige hetk. Lapsevanemaks saamine toob sinu ellu tohutu vastutuse – sa pead olema eeskujuks oma lapsele, tulema toime majanduslikult, tulema toime ka kõigi nende paljude lisapingetega, mille vanemate ellu toob kohanemine lapsega. Mulle tundub, et pingeid on juba praegu õhus (isa suhtumine sinu poissi, potentsiaalne elukoht maal, eriarvamused tuleviku osas). Kuidas mõjub teie suhtele see, kui sina oled lapsega kahekesi maal ja mees on suurema osa ajast ära kaugel Soomes raha teenimas?
Kui mõelda pereks kasvamisele tervikuna, siis siin on omad kindlad etapid, mis igal juhul tuleb läbi käia. Kõigepealt noor, lasteta paar. Elatakse koos, õpitakse üksteist tundma, mõlemad käivad tööl/koolis, on aega ja võimalusi endale erinevaid asju lubada ja kogeda, saavutatakse kindlustunne iseendas ja partneris. Seejärel saab paarist kolmik ja kõik pöördub pea peale. Kahekesi olemise aeg on peaaegu olematu, kodust välja pääseb harva, mõlemad abikaasad võivad paljuski muutuda. Järgmised etapid algavad siis, kui laps läheb kooli ja siis, kui ta lahkub kodust. Iga etapp toob paratamatult kaasa pingeid ja eeldab kohanemist. Kui esimene etapp vahele jääb, siis võib kolmekesi olles saabuda teadmine, et olen koos võõra inimesega. Pinged matavad enda alla ning ressurss nendega toime tulla on väga kasin.
Isa negatiivne suhtumine põhjustab ebameeldivusi juba praegu. Isa järgi ei ole loomulikult õige endale kaaslast valida, kuid hea on läbi mõelda, mida see tulevikus endaga kaasa võib tuua. Jutt käib ju tema tulevasest lapselapsest ja sinu lapse vanaisast. Isa tunneb ilmselt suurt vastutust sinu eest, kuna sa sõltud temast majanduslikult. Kui oled endale jalad alla saanud, on ka temal lihtsam leppida sinu valikutega, sest tal on olemas teadmine, et sa saad hakkama.
Oled praegu eas, mil alles hakkad iseennast avastama, aru saama, kes ma tegelikult olen ja mis minu jaoks elus tähtis on. Kui võtad endale praegu vastutuse lapse eest, siis lükkad eneseleidmise protsessi lihtsalt edasi. Ning ühel hetkel, näiteks 25lt või 30lt avastada, et ma elan elu, mis tegelikult ei sobi minuga, on väga valus. Ma olen isiklikult selle poolt, et lapsed võiksid peredesse sündima hakata 20tes eluaastates, kuid sellisel juhul pead olema 110% veendunud, et see on just praegu teie mõlema jaoks õige ja hea. Lapse saamise otsus mistahes surve (kasvõi pisikese) all toob hiljem negatiivseid tagajärgi nii sulle kui lapsele. Vastasin hiljuti kirjale rubriigis Muu „Tunnen, et ei jaksa enam…“ – ma loodan väga, et sinuga niimoodi ei lähe. Usalda oma sisetunnet – sul on õigus oma arvamusele!
