Kuidas tekitada lapses tunnet, et igasse oma tegevusse tuleb suhtuda pühendumusega? Tegu on 6 aastase tüdrukuga. Riidesse panekul on pooled nööbid valesti, paelad lahti. Uksest läheb välja nii et unustab jope vöö lahti ning ühe kinda kätte panemata. Toa koristamisel on sama hajameelsus kallal. Kui paluda paberid maast ära korjata siis ta suudab ainult pooled tuvastada. Osa sellest korjamise ajast keerutab end niisama ringi. Või siis koristab nii, et samal ajal on suus joogikõrs ja ühes käes mingi mänguasi. Selline ükskõiksus avaldub üsna kõiges mida ta peab tegema (numbrite kirjutamisel, värvimises, koristamises, riietumises, söömises). Kui proovin talle mõnda ülesannet anda nt mine too teisest toast laua pealt punane raamat, siis joostakse juba asja kallale enne kui jõuan lause lõpetada. Ja muidugi tullakse siis tagasi kas vale raamatuga või küsimusega "mida sa tahtsidki". Pea iga päev on mingi asi mis ununeb kooli (koolikott, müts, sall, kindad, joogitops jne).
Võib-olla ei häiriks see mind kui mul poleks kõrval tragi ja terast 4 aastast last. Tema käitumine on totaalselt vastand. Ta koristab vanema õe tagant, otsib talle sobilikud riided, hommikul tuletab meelde, et mis puudu on (müts, sall vms). Tundub nagu väiksem laps kasutab igas oma tegemises oma mõtlemisoskust kuid vanem laps ei saa sellega üldse hakkama.
Sooviksin väga kuulda mõtteid, et kuidas õpetada lapsele pühendumust.
Lapse igal käitumisel on oma põhjus, seetõttu on väga palju abi lapsevanema hoolivalt uudishimulikust hoiakust: mis võib küll olla selle taga, et minu laps just nõnda käitub? Laste verbaalsed võimed on erinevad, neil on keerukas oma tundeid, mõtteid ja vajadusi otse sõnastada (täiskasvanugi võib lüüa ukse pauguga kinni, seeasemel, et öelda: ma olen pahane). Lapse sõnumid ongi tihti pakitud, nagu naljakas sünnipäevakink mitme karbi ja paberipussakate sisse. Oluline on püüd last mõista, tema käitumise taha vaadata.
Millest võiks rääkida seesuguse hajameelse professori tüüpi käitumine, nagu seda kirjeldate? Laps õpib matkides, seetõttu on mul kõigepealt kiusatus küsida, kas teil on kodus ka mõni täiskasvanu, kes samal moel käitub? Laps õpib pühendumist, kui näeb, kuidas teised inimesed tema ümber pühenduvad. Teine viide on koduse tempo ja kontakti kohta: ehk on teie kodu tempo lastele kiirevõitu? Lapsed ei talu sellist tempot nagu meie täiskasvanutena tihti harrastame: oleme õppinud tegema paljusid asju korraga ja kiiresti. Laps tahab süveneda, olla kontaktis kõige sellega, mida ta teeb, olgu see siis jänese joonistamine või sukkpükste jalgatõmbamine. See kontakt ja süvenemine on talle arenguliselt hädavajalik.
Tegu võib olla ka sellega, et laps on märganud, et alati, kui ka nõnda „poolikult“ minema asub, pälvib ta teie tähelepanu ja läheduse. Kui nii, siis tuleb jälgida, et laps saaks piisavalt teiega koos olla: rahulikult mängida ja rääkida, tunnustamist ja kallistamist. Mis puutub keskendumisse, siis lapsi tuleb keskenduma õpetada, mitte lasta tal näiteks üht mängu pooleli jätta ja teise kallale asuda, vaid meelitada-õpetada teda oma tegevusi lõpetama. Siin on kindlasti vaja täiskasvanu toetust. Väga kuri lapse tähelepanuvõime ja keskendumise vaenlane on telekas. See kast võiks toanurgas lahti olla ainult siis, kui seda tõesti vaadatakse. Pidevalt vilkuv ekraan toanurgas äratab kogu aeg lapse tähelepanu ja segab teda keskendumast, nii võib alguse saada ka tähelepanuhäire teke.
Laste vastandamine ei aita kindlasti probleemi lahendada. Lapsed ongi erinevad, tähtis on seda respekteerida, püüdes samas jälgida, et kumbagi lastest saaks tunnustada selle eest, mis just temal hästi välja tuleb. Samas tuleb mõistagi keskenduda ka kummagi arenguruumile. Praegu tundub, et noorem laps saab nn hea lapse rolli nautida just seetõttu, et vanem laps on n-ö lohakas. See tundub kinnise ringina, lapsed on justkui sunnitud oma tegevust samal moel jätkama. Lapsed võtavad märkamatult omaks rollid, millesse lapsevanemad neid (samuti märkamatult) panevad. Püüdke mitte panna silte, sest siltidel on komme külge jääda, vahel kogu eluks.
