Tere!
Mure on järgmine: meie 6-aastane tütar, kes on oma senise elu olnud tugev, rõõmus ja hakkaja, on viimaste kuude jooksul muutunud. Väljendub see eelkõige tema tahtmatuses käia lasteaias ja lasteaia ringides. Laps, kes alates 3. eluaastast on ilma igasuguste probleemideta käinud meelsasti lasteaias, mõtleb nüüd juba reede õhtul rõõmuga sellele, et järgmised kaks päeva ei pea lasteaeda mineku pärast muretsema ning hakkab juba pühapäeva õhtul nutma, et peab esmaspäeval aeda minema. Ja nutab autos. Ja lasteaia garderoobis nutab juba hüsteerilisemalt ja ripub mu küljes ja ei lase mind minema. Põhjust ei oska ta mulle öelda ja ka kasvatajad on tõdenud, et lasteaia-elus ei ole midagi muutunud, mis võiks sellest käitumist põhjustada. Jätsime lasteaia ringid ära - abi sellest ei olnud. Jätame ta võimalusel rohkem koju - ka sellest ei ole abi. Õhtul lapsele järgi minnes on ta rõõmus ja tegus, ning kui mingi mäng on parajasti pooleli, siis ei soovi lahkudagi. On võimalus, et vastumeelsuse põhjuseks on päevane magamine, aga seda, olen ma aru saanud, et saa kasvatajad ka ära jätta, sest väiksemad (tegemist on pereühmaga) magavad ja vajavad vaikust.
Lasteaeda mitte minna tahtmise põhjuseks ütleb, et tahab minuga koos olla.
Kogu aeg.
Taustainfoks veel, et laste isa läks pere juurest ära, kui tütar oli 2 aastane ja tema - erinevalt teisest lapsest - sellest suurt numbrit ei tundunud tegevat. Isa tegeleb lastega vähemat paar korda nädalas. Ka käib laps lasteaia-vabadel päevadel vahel isaga tööl kaasas.
Kas võib olla põhjus n. ealises iseärasuses?
Teile teeb muret tütre tugev vastuseis lasteaeda minekule. Kuna see on tekkinud viimaste kuude jooksul tuleb põhjuseid otsida muutuse algusaegadest. Ma ei usu, et tegemist on ealise iseärasusega – 6-aastased reeglina on väga hästi lasteaiaga kohanenud ning naudivad oma mängimise tippaega täiega. Päevane magamine on kogu aeg olnud, see võib osadele lastele küll väga ebameeldiv olla, kuid hüsteerilist vastuseisu ei tohiks see siiski tekitada. Saan aru, et lasteaia elukorralduses ei ole muutusi olnud, kasvatajad on endised, reeglid on endised, lapsed on samuti endised. Kui teil ka koduses elus ei ole viimasel ajal muutusi olnud (N: lapse uued sõbrad, kolimine, teie uued sõbrad, suhted õe/vennaga jne.), siis võib olla tegemist lapse hirmudega. 5-6 aastased on eas, kus nende fantaasial ei ole piire. Nad kogevad midagi reaalses elus või kuulevad muinasjutust või vaatavad telekast või kuulevad kellegi juttu ning panevad selle oma peas hoopis uuel viisil, uute tegelastega kokku. Tihti see hirmutab neid endid.
Et asja tuumani jõuda, on teil vaja oma last aktiivselt kuulata. Lapsel on mingi vajadus, mille rahuldamiseks tahab ta tungivalt olla koos teiega. Lapse jaoks oleks see juba väga abistav, kui ta koos teiega arutades selle vajaduse sõnadesse suudaks panna. Ilmselt ei suuda ta veel erinevaid asju seostada ning teile otse öelda, et N: „Tahan olla sinuga koos sellepärast, et kardan, et muidu võib sinuga midagi juhtuda“. Kui te last südamega kuulate (N: „Sa tahad minuga rohkem koos olla. Mida see sulle annab? Mida sa tahad minuga koos teha?), siis saate tema vastuseid seostada tema elus toimunud sündmustega ning neid oletustena talle tagasi peegeldada (N: „Kas sa kardad, et ma ei tule sulle ühel päeval enam lasteaeda järgi?). Oluline on ilma lohutamise ja nõuandmiseta kuulata, mis lapsele muret teeb – see annab talle kindluse ja aktsepteerituse tunde ning mure väheneb iseenesest.
Üks võimalus on veel ka see, et lapse käitumises peegeldub midagi sellest, mis toimub teie enda sees. Kas on ehk teie elus midagi, millele te väga emotsionaalselt vastu olete, midagi, mida te teha ei taha? Midagi, mis paneks ka teid lohutamatult nutma, kui te endale selleks voli annaksite? Kui jah, siis aitab see, kui ise tasakaalu kätte saate – lapse käitumine muutub automaatselt samuti mõne aja jooksul.
