Mure siis selline, et laps on 7,5 kuune. Koogamist oli suht vähe ning lalisemine on ka suhteliselt olematu - selline mõmin on ja vahel kilkab, aga see ka kõik. Temaga on raske ka pilkkontakti saada, kui saad selle siis pikalt hoida seda ei saa, teda huvitavad rohkem mänguasjad kui inimesed. Muidu on üliaktiivne, roomab ringi, tõuseb põlvedel ja ka sirgetele jalgadele püsti. Enne ei osanud üldse muretseda, kuna ta on meil selline allergiline laps - ning häälitsemine kadus ära alati siis kui allergia viis nt kõhu korrast ära ja enesetunne oli halb, kui korda saime siis hakkas jälle natuke häälitsema. Kuid nüüd olen juba kohutavalt mures - kas tõesti laps on autist vms. Oleme käinud neuroloogi juures ja ka beebide logopeedi juures, kes ütlevad küll et laps tundub muidu niii terane, et nemad ei muretseks. aga mis siis võib olla põhjuseks, kas mõne lapsega ongi raskem silmsidet luua ja teda huvitavat rohkem mänguasjad - aga kõne tuleb ikka lõpuks, aga hilineb vms. On mingeid teisi võimalusi, kui et ei peaks kartma mingit rasket haigust. Ootaksin kõigi seisukohti ja arvamusi. Ette tänades.
Kui laps on arstide poolt kontrollitud, siis võiksite küll neid uskuma jääda. Ka see, kuidas te ise last kirjeldate: aktiivne ja mänguasjahuviline, roomab, viitab tervele lapsele. Igal lapsel on ka omad eripärad, oma arengutempo. Kuid kindlasti saate selle eest seista, et laps hästi areneda saaks. Kui teile tundub, et kontakti saamine on raskendatud ja laps vähe laliseb, siis on kindlasti abi sellest, kui te kõiki tegevusi, mis te vähegi ette võtate, saadate oma jutuga. Ehk teetegi seda juba, kuid kuna osa emasid toimetavad lapsega pigem vaikides, siis igaks juhuks teen selle viite. Need lapsed, kelle emad oma beebidega sünnist saati rohkesti räägivad, arenevad paremini, sest kui emme lapsega räägib, on ta lapse jaoks kohal, temaga heas kontaktis ja just seda – tõelist kontakti – vajab väikelaps kõige enam. Ema jutukus toetab ka lapse verbaalset arengut, seesuguste emmede laste sõnavara on rikkam. Loomulikult vajab laps ka rohkesti füüsilist kontakti: süleshoidmist, musitamist, kallistamist, paitamist, lähedal olemist, koos mängimist jms.
See, et laps haiguse ajal n-ö vähemjutukam oli, on normaalne. Suuredki inimesed ei ole kuigi lobisemisaltid, kui neil paha olla on, kuid nii suurt kui ka väikest inimest rahustab see, kui keegi tema kõrval annab talle märku mõistmisest. Nii et kui laps on haiglane, pahur või rahulolematu, siis rääkige kõva häälega sellestki: oi, sul on nohu, no kellele see meeldib, et hingata ei saa..., või: sulle ei sobinud see, et ma sind pärast ärkamist kohe voodist välja ei võtnud, sa kurvastasid, et ma nii ruttu ei tulnud, kui sa oleksid tahtnud... jne jne. Ema rahulik hääl ja mõistev toon annavad lapsele teada ema kohalolekust, hoolest ja armastusest, ja selle teadmisega laps tunneb end hästi ja areneb paremini.
See ongi lapse arengus väga tähtis, mismoodi tunnete end teie ise. Kui olete kurb ja endassetõmbunud, murelik, siis tunnetab seda ka teie laps. Peaksite kindlasti hoolega jälgima, et teie enda vajadused oleksid kaetud, et saaksite piisavalt magada, vahel koos lapse isaga või ka üksipäini või sõbrannadega välja minna jms. Väikelapse ema elu on tihti rutiinne ja palju energiat kulutav, ja see mõjub ühtviisi halvasti nii emale kui ka lapsele. Seiske hoolega ka enda vajaduste eest. Teie lapse arengu kõige tähtsam tagatis on teie rõõmus meel ja rahulikkus.
