Meil on imetore poja, kes väga ammu kõigest aru saab, mis talle räägitakse või teha/tuua palutakse. Tema sõnavara on natuke väike veel ja viimasel ajal tekitab see tugevaid jonnihooge kuna me ei saa aru, mis ta täpselt tahab. Kuna väga pikalt olen ta soove nn silmist lugenud, siis võibolla tunneb ta, et ei peagi pingutama? Olen kindel, et kui ta sõnavara laieneks siis oleks kindlasti kergem, aga kui oleks kõige õigem seda soodustada? Et kui ta näitab millegi peale näpuga, siis ma reageerin kuidas? (praegu kui ta näitab ütlen: poja tahab palli jne)Tahan, et ta ei tunneks, et ma sunnin teda rääkima vaid see tuleks loomulikult
Minule jääb teie kirjast kõrva üks küsimus, kuidas arendada lapse sõnavara.
Lapse keeleline areng sõltub eelkõige aju arengust, mis on paigas juba looduse poolt.
Lapse rikkalikuma sõnavara kujunemisel saavad vanemad abiks olla. Kõige parem ongi lapsega suhtlemine, talle asjade selgitamine, kirjeldamine jne. Väikse lapsega on keeruline suhtlemisega üle pingutada. Lastele meeldib, kui neile asju seletatakse ja kirjeldatakse. Väikelastega suhtlemisel on oluline rääkida pigem lühikeste lausetega ja mitte väga keeruliste sõnadega. Keeruiliste sõnade all mõtlen võõrsõnu, mida täiskasvanud kasutavad omavahel suheldes. Väga oluline on, et vanem suurendaks ka lapse tunnete sõnavara. Näiteks kui laps sikutab teid juustest võiks öelda järgmiselt: " Emmel on valus ja emme on nüüd kurb". Samuti tasuks lapsele tema enda tundeid tagasipeegeldada nt. sa oled kurb, et pall katki läks. Tunnete sõnavara õpetamine aitab lapsel paremini oma emotsioonidega toime tulla ja jonnihood ei pruugi olla nii tormilised.
Kokkuvõttes areneb lapse keel siis, kui vanem temaga räägib ja talle maailma tutvustab. Sundimise ohtu siin ei ole.
