Meie perel on mure meie 5-aastase tütrega. Peres on peale murelapse tema kaksikõde ja 1,5-aastane venna. Mure seisneb tüdruku kontrollimatutes joni/karjumise hoogudes. Neid võib põhjustada misiganes alates riidesse panemisest kuni selleni, et tema ei saanud esimesena trepist üles. Oleme püüdnud nii hea (temaga rääkinud, püüdnud kokkuleppeid sõlmida) kui halvaga (vitsaga hirmutanud). Siiamaani pole midagi suurt muutust toonud. Me pole täheldanud et see väsimusega (lasteaias käimine) oleks seotud, sest hetkel kivad suuremad vähe lasteaias (olen veel väiksemaga kodus).
Kui nüüd tagant järgi vaatame, siis mure sai alguse (siis küll öise voodimärgamisega) ca 2 aastat tagasi, kui väiksemat last ootasime. Raseduse ajal ja ka pärast beebi sündi oleme mehega püüdnud kõigile võrdselt ja mure lapsele veel eraldi tähelepanu osutada. Aegajalt peegeldab teine kaksik samasugust käitumist, kuid see on möödub kiiresti. Kardame, et väiksem laps näeb suuremate käitumist ja arvab, et nii ongi õige.
Kuidas selliste hoogudega hakkama saada, kuidas neid vältida saaks ?!
Teie kogemus näitab, et kaksikud võivad käituda ka väga erinevalt. Nii ongi, iga laps on omamoodi, oma isikupäraga. Kes teab, vahest on see just positiivne märk, et üks kaksikõdedest püüab juba 5-aastasena eristuda, olla tema ise. Samas on teile tüdruku käitumine aga põhjustanud peres probleeme ja muret .
Jonnimine on enamasti rahulolematuse ilming, iseseisvumispüüdlus, protesti millegi suhtes. Mida siis tüdruk oma käitumisega väljendab? Mida saavutada püüab? Kuidas ta seda, mida jonniga väljendab saaks ta muul moel väljendada? Te saate selles teda aidata kasutades aktiivset kuulamist sõnastades seda, kuidas temast aru saate. Näiteks: sulle meeldiks ise riidesse panna; sa tahad, et ma aitaksin sind; sa oled pettunud, et ei saanud esimesena trepist üles minna jne. Seega aktiivne kuulamine on oma sisult lapselt saadud sõnumi sõnastamine ja tema tunnete peegeldamine. Te väljendate lihtsalt seda, et saite temast aru. Vahel vähendab see oluliselt lapse vajadust protestida. Seejuures õpib laps peaagi ise sõnades väljendama seda, mida praegu jonniva käitumisega teeb.
Veel võite jätkata jälgimist, mis olukorrad lapsele raskusi valmistavad. Mõelge läbi, kas saab ennetada mõnd korduvat olukorda, teha midagi teisiti, reageerida teisiti. Olete juba proovinud kokkuleppete sõlmimist ja seda võiks ka jätkata. Hea kui mõlemad tüdrukud saavad neis osaleda, nt kes mida millal ja mis järjekorras teeb. Kui olete märganud, et üks laps justkui võistleb pidavalt teisega, siis tuleb olla väga ettevaatlik kriitikaga ja nende omvahelise võrdlemistega, ühe eeskujuks seadmisega teisele. Igaüks on omaette ja tema käitumist ei tohiks hinnata teise lapsega võrdlmise kaudu.
Kui teile miski endale lapse käitumise juures häirib, siis väljendage seda mina-keeles, st kuidas see teile mõjub. Näiteks ma olen tüdinud sellest, et riidesse panek nii kaua kestab; ma muretsen, et jääme hiljaks; mul läheb tuju halvaks, kui me tülitseme jne. Võtmeküsimus on selles, et saate kirjeldada, milline käitumine teile ei meeldi ja seejuures tuleb vältida lapse enda kohta hinnangute andmist, süüdistamist, etteheiteid.
Üks väga hea viis ja minu arvates parim, on vähendada soovimatut käitumist läbi selle, et märkate ja tunnustate seda, mis on hästi. Nt mulle teeb rõõmu, et täna saime hea tujuga riidesse. Lapse suurim soov on teha vanematele rõõmu ja saada märgatud, eriti kui nad midagi tähtsat teevad, mida uut oskavad või on pingutanud millegi nimel. See on ju ka suurte inimestega nii, et soovime korrata seda, mis positiivseid emotsioone pakub.
