juba pikemat aega (vähemalt aasta) ärkab minu tütar unest (nii ööunest kui ka päevaunest) nutu ja karjumisega. Kui lähen ta juurde, et rõõmsalt "Tere hommikust" öelda, hakkab ta veel rohkem karjuma. Kui ära lähen, hakkab ka rohkem karjuma. Ja niimoodi võib see kesta tund aega. Ma olen püüdnud küsida, et kas ta on veel unine ning soovib pikutada veel, pakkuda oma kätt kaissu (ta jääb magama minu käsi kaisus), aga see ei aita. Kui nutuhoog üle olen küsinud, et kas ta nägi halba und või et kas ta ei tahtnud, et emme tema juurde tuleks. Tema jutu järgi ta nagu tahab, et ma tema juurde tuleks, aga väljapaistev reaktsioon on täpselt vastupidine. Nii väga tahaks aru saada, mis teda vaevab ja mida peaks tegema, et laps rõõmsalt unest ärkaks. Meil on peresse sündimas ka teine laps, kardan, et see teeb olukorra veel keerulisemaks.
Teie poolt kirjeldatud olukord on lapse vanusele kohane, samas ei peaks see kestma terve aasta.
Kindluse mõttes peaks olukorrast rääkima perearstile ja hea oleks käia ka psühholoogi juures.
Psühholoogiline seletus antud olukorrale on järgmine. Kolme aastane lapse on jõudnud oma arengus uude arengufaasi, mille põhiliseks eesmärgiks on iseseisvumine. Lapse jaoks tähendab iseseisvumine pingutust, palju emotsioone ja vastuolusid iseendas. Samuti toimub sellel perioodil kiire motoorne areng. Kiire emotsionaalne ja motoorne areng nõuab lapselt palju energiat. Emotsioonidel on väga tugev mõju unele, mille tulemusena võibolla lapsel rahutu uni ja ka uinumisraskused. Samuti õpib laps sellel perioodil vanemast lahusolemist. Magamaminek tähendab lapse jaoks lahkuminemist vanemast, millega võib kaasneda lahkuminekuhirm. Väga hea oleks, kui laps saaks vanemast lahusolemist harjutada ärkvel olemise ajal nt. läheb vanaema lapsega õue, mitte ema jne. Unele mõjub hästi piisav füüsiline koormus ja õues olemine. Samuti mõjub hästi vanema poolt etteloetud unejutt, mitte plaadi pealt lastud jutt. Samuti on hea ennem uinumist rahustav taimetee või piim, meesaiga . Juhul, kui laps magab oma toas, tasuks teatud ajaks võtta laps koos tema enda voodiga enda voodi kõrvale. Nii saate vajadusel öösel paitada tema pead või ulatada oma käe. Kindlasti ei tohiks last võtta enda voodisse, selline olukord ei aita last pikemas perspektiivis. Öise ülesärkamise juures ei ole mõtet lapsega pikalt rääkida, vaid sülle võtta ja korrata lauset- emme on siin.
Unes töötatakse läbi erinevaid emotsioone, mida on päeva jooksul kogetud. Kindlasti peaks uurima, kas laps on kogenud midagi hirmutavat või keegi lähedastest kasutab suhtlemisel hirmutamist. Hirmud elustuvad unes läbi unenägude.
Kokkuvõttes, tasuks proovida pakutud lahendusi. Kui lapse käitumises ei teki muutusi, tuleb pöörduda perearsti poole ja ka psühholoogi poole.
