Poeg on 4,5 aastane ja viimase kahe nädala jooksul on last hakanud vaevama surma teema, ehk siis hirm surma ees. See väljendub selles, et mingil hetkel kas keset mänguhoogu või õues jalutades tuleb kas ema või isa juurde ja hakkab nutma, et ma ei taha ära surra. Samas pole antud teema kodus aktuaalne olnud, kui välja arvata juhtum, et kevadel suri vanaemal koer ära ja seda laps mäletab , et oli ja nüüd vahel ütleb , et nii kurb et koer ära suri. Siis selgitasime , miks sellised asjad juhtuvad ja et koer oli vana jne. Muret tekitav on selline lapse hirm. Et teema päevakorras pea iga päev.Oleme korduvalt erinevate näidete abil selgitanud, et ta ei sure ära , et peab saama enne suureks ja minema kooli, ning saama isaks ja siis vanaisaka ja et üldse elama kokku nii kaua kui on elanud ta vanavanaisa, kes praegugi elab. See rahustab lapse hetkeks, kuid mõne aja pärast nt järgmisel päeval on teema jälle päevakorral ja siis juba võtmes, et ta ei taha suureks saada või et kes saab endale tema prillid kui ta ära sureb. Tegemist on lasteaia lapsega ja muidu väga elav , energiline, rõõmsameelne ja avatud. Uurisin teemat ka lasteaiast, kuid ka seal ei ole see teema päevakorras olnud. Vaid niipalju, et keegi lastest olevat tema söömist kommenteerinud- et kui sa ei söö siis sured ära. Poiss üldiselt väikse isuga küll ja valib toite palju. samas oleme ka seda selgitanud, et sellise asja pärast ei sure vaid vitamiine saab vähem. Ka oleme üldiselt piiranud pojal vägivaldsete filmide või surma teemaga saadete ( nt CSI)vaatamise. Samas usun, et uudistest või kuskilt on ikka näinud avariisid või nende tagajärgi. Lasteaias , ei ole poeg antud teemat tõstatanud küll aga vanavanemate juures. Kuidas veenda last ümber , või aidata tal üle saada antud teemast. Olen püüdnud ka paberile joonistades ajatelge seletada talle, kui kaua tal veel elada on -aga tundub et ka see pole tulemust andnud, kuidas edasi käituda? Samas ei oska laps ka selgitada, miks tal selline hirm tekib- ütleb vaid, et tal tuleb selline tunne/ hirm peale. Laps on peres hetkel ainuke ja tulemas on ka teine tita, sellest on aga poeg teadlik juba 4-5 kuud. Suhtub uue tita tulekusse positiivselt ja ootab seda aega.Perekorralduses pole midagi muutunud. Lisaka vaid, et laps hästi aktiivne, selline vigurirte genereerija ja suure silmaringiga( reisinud väiksest peale, tutvunud erinevate spordialade ja kultuurisündmustega ).Suhtleb probleemideta võõraste ja ka endast vanemate lastega, võiks öelda et on isegi liialt julge. Olen mõelnud, et ehk otsib ta nii lähedust või tähelepanu,kuid ka see ei saa eriti tõenäoline olla, kuna veedame palju aega lapsega koos ja mängime ühiseid mänge, abistab isegi söögi tegemisel ja peres on selline kallistuste ja läheduse jagamine väga tavapärane.
Palun andke nõu kas peaks pöörduma lapsega spetsialisti poole, või kuidas veel antud teemat selgitada.
Olete oma lapse pärast mures ja tunnete end abitult, kuna ei suuda lapse hirmu surma ees „maha võtta“. Olete juba palju proovinud teha, kuid pikaajalist mõju ei tundu neil tegevustel olevat.
4-7 aastased lapsed on eas, kus nende fantaasia on väga aktiivne ja lennukas, kuid nende kognitiivsed võimed st. arusaamad asjade tegelikust olemusest on alles lapsekingades. Lapsed saavad asjadest aru omamoodi ning ennekõike vajavad nad täiskasvanute mõistmist ja toetust ja alles seejärel on eakohased, lihtsad selgitused abistavad. Hirm on nii tugev tunne, et isegi täiskasvanud, kes on hirmul, ei kuule teiste lohutusi ega selgitusi. Mõtlemisvõime tuleb tagasi alles siis, kui hirmu nivoo on alanenud.
Parim viis hirmuga toimetulekuks on lapse aktiivne kuulamine. Kui ta tuleb oma küsimustega, mille taga te väga õigesti märkate taas surmateemat, siis võtke aeg maha ja asuge last kuulama (loomulikult siis, kui selleks reaalne võimalus on st. sobilik aeg ja koht). N: „Ma ei taha suureks saada“ „Hm, see tundub sulle nagu liiga hirmus?“ „Nojah, siis ma suren ju ära“ „Surra sa sugugi ei taha? Või „Suremine tundub sulle õudne?“ jne. Oluline on lapsele tagasi peegeldada tema emotsiooni või tema poolt öeldud lause võimalikku tähendust. Lapsel on siis võimalik seda kinnitada või ümber lükata, kui peegeldus päris täppi ei läinud. Igal juhul aitab see edasi ning laps saab koos teiega mõtiskleda, mis siis õigupoolest tema hirmu taga on. Võimalus sellest rääkida ning olla aktsepteeritud koos oma hirmuga annab lapsele kindlustunnet ja vähendab tema ärevust. Ta saab lõpuks asjad enda sees selgemaks ning see aitab teda tihti palju enam kui meiepoolsed selgitused. Aktiivse kuulamise rakendamiseks saate rohkem infot ja nippe Th. Gordoni raamatust „Tark lapsevanem“. Usun, et need vestlused oma pojaga saavad teilegi olema huvitavad ning kahtlemata väljakutset esitavad. Kuid tulemus on seda väärt.
