Tere jälle,
Kirjutan veel ühest murest, neid on kogunenud päris palju aga tahan ikka ja jälle ju, et kõik oleks parem, minu läbisaamine minu 10 a pojaga oleks rahulik ja sõbralik.
Hetkel on see selline, et pole ühtki päeva, kus me poleks tülis. Kõik mis ta teeb, tundub mulle vale, koolis, kodus...
Lisaks veel see, et ootan hetkel last. Räägin talle väga tihti, et tema suhe minuga ei muutu sellest kuidagi, kui laps majja sünnib, vaid, et tema jääb mulle ikka väga kalliks ja me tegeleme temaga ka edaspidi.
Mis mulle kõige suuremat mure valmistab, ongi see, et me ei oska omavahel rääkida. Vahel ma karjun ta peale, kui ta mulle vastu hakkab. Järgmisel hetkel on sellest nii kehv tunne, siis ma lihtsalt lähen ta juurde, laon südamest kõik välja, mida ma tunnen, miks ma nii käitusin jne. Siis ta justkui kuulab mind aga teda rääkima panna ma ei oska. Kui ma puudutan teemat, mis talle ei meeldi, nt kuidas koolis tuleks käituda või miks ta sõna ei kuula, oma asju laiali jätab jne siis ta ütleb enne, kui ma jõuan alustadagi, et ta ei taha selelst rääkida. Ja korrutab iga asja peale, jaajaa, ma tean! Mina tean ka, et ma teen kindlasti kõik valesti, ma räägin liiga palju, kuidas peab ja miks ei tohi seda või teist teha. ISegi kui me lepime sellel hetkel ära, ta tuleb j kallistab mind ja justkui saab aru, kordub see järgmisel päeval taas.'
Ma olen lugenud raamatut "Tark lapsevanem" aga see on kõik teooria. Nii kui mul tuleb seda kasutada, on kõik nagu pühitud peast, mu ees on ainult mu vihane, ülbust täis laps, kes teatab, et vihkab mind ja ma olen vastik, sest ei luba teda arvutisse vms. Talle ei kegi reeglid ega keelud, mida ei ole tegelikult üldse palju, ta lihtsalt ei tee neist välja. Nt arvuti juhtum. tema enda arvut on hetkel paranduses, seda ta ootab juba pikisilmi tagasi ja sõimab mei, et miks me ei tee midagi. Lubasin siis teda oma laptopi. Enne seda aga olin rääkinud, millised on selle arvuti kasutamise reeglid. et ei tohi minna mustade kätega, millega on nt krõpsu söödud vms, ei tohi sellel akut tühjaks lasta, ei tohi käia lubamatutel lehekülgedel. Mida aga tegi tema, kui mind kodus polnud. Kõiki neid asju, mida ei tohtinud. Kui ma siis ütlesin, et nüüdsest on arvutikeeld seni, kuni oma arvuti tagasi saad, algas tõeline mäss. Iga jumala päev ta küsib arvutisse, ma ei luba, sest ta ei pidanud kokkuleppest kinni seda arvutit hoida. Siis ta lubab, et enam kunagi nii ei tee...Mina ikka ei luba ja ütlen, et ma ei saa ju sind usaldada kui sa oled seda ennegi lubanud. jne, jne. Ja nii iga päev. Olen nii väsinud, mures oma beebi tervise pärast, kui ma pidevalt ärritun lapse peale ja tülitseme. Tahan oma pojaga tervet suhet, et me saakisme inimese kombel rääkida ja mõistaksime üksteist. AGa kuidas? Ma olen siit saanud palju nõuandeid, et kasuta mina-keelt. Aga see ei aita ju...Ta teab, kuidas see kõik mulle mõjub aga ta teeb seda ikka ja jälle. Mida siis tegema peab? :S Palun veelkord nõu...
Vabandust, ma ei märganud, et siin on teie poolt veel teinegi kiri, oleksin saanud need ühendada. Usun, et mõnele asjale ma vastasin juba ära. Probleem on teil hetkel siis selles, et olete lugenud raamatut ja kuulnud ka varasemaid nõuandeid mina-keele kasutamise kohta, kuid kogete, et suhe paremaks ikka ei lähe.
Minu jaoks on väga imetlusväärne, kui väga te tahate luua oma pojaga lähedasemat suhet ning otsite järjekindlalt vastuseid oma küsimustele. On loomulik, et need muutused ei tule üleöö. Aitäh, et küsite uuesti ja uuesti!
Selleks, et suhe muutuks lähedaseks on vajalik loobuda võimu kasutamisest. Hetkel tundub, et see, mis teid häirib on võitlus. Poeg hakkab võitlema, kui tajub teie poolt võimu. Mina-keele puhul on üks määrava tähtsusega põhimõte – hinnangud teise inimese suhtes tuleb panna kõrvale või ära unustada. Tavaliselt see ongi kõige raskem. Hinnanguvaba käitumise kirjeldamist võite harjutada pidevalt – kirjeldage oma mõttes kõike seda, mida näete või kuulete.
Näiteks: „õpetaja on pojale päevikusse märkuse kirjutanud“ (ja mitte, et ta on jälle märkuse saanud, ta ei oska ikka üldse koolis käituda jne);
„jope on esiku põrandal maas“ (ja mitte, et jope jälle vedeleb);
„ta ütleb, et ei taha mind kuulata“ (ja mitte, et ta on ülbe).
Millegi pärast on hinnangute andmine lastele meie ühiskonnas väga loomulik olnud. Võite mõelda, kas te ise tahaksite end avada inimesele, kes teile hinnanguid annab ja teie käitumist kritiseerib?
Hinnangutest loobumist toetab mõte, et me kõik käitume vastavalt oma vajadustele, nii nagu meile kõige parem tundub. See, et meil on oma isiklikud vajadused, soovid ja väärtused ei ole ju kuidagi halb. Teie laps julgeb väljendada oma tahtmisi, järelikult on ta iseendaga kontaktis, suudab enda eest seista ja see on ju tore. Kooselamise kunst seisneb selles, et inimesed õpivad märkama ja austama ka teiste vajadusi. Teie saata teha algust sellega, et austate tema vajadusi ja mõtteid. Emotsionaalse turvalisuse loob teadmine, et minu mõtted ja tunded on vastuvõetud. Kas te suudate austada, et tema maailmas on hetkel koolist tähtsamaid teemasid, et ta tahab olla palju arvutis, et tahab koolis teha õppimise asemel muid asju. See kõik on hetkel reaalsus ja küsimus on selles, kas teie suudate seda aktsepteerida.
Kas te aktsepteerite, et teil on erinevad arusaamad mõnes asjas? Aktsepteerimine ei tähenda nõustumist temaga. Te võite aktsepteerida ja seega loobuda hinnangust, kuid te saate oma vajaduse juurde jääda sellegi poolest. Võite öelda: „Ma saan aru, et sinu jaoks ei tundu see halb, kui sa lähed minu läptopis keelatud lehtedele. Mina aga ei taha, et keegi minu arvutis nendel lehtedel käiks. Kui sa minu vajadust ei arvesta, siis ma ei taha, et sa mu arvutit kasutad.“ Selliselt end kehtestades on kõige tähtsam oma hoiak ja hääletoon, mitte niivõrd sõnastus.
Oluline on iseenda jaoks selgeks mõelda, et minu laps ei ole halb, kui ta järgneb oma vajadustele lähtudes oma kogemustest. Ja mina saan näidata, millised on minu vajadused, kuna siis laps õpibki nägema, et inimeste vajadused on erinevad.
Aktiivselt saab kuulata ka ainult aktsepteeriva hoiakuga. Ei ole vaja küsida küsimusi. Lihtsalt kuulake seda, mida teie pojal sel hetkel öelda on. Kui ta ütleb, et ta ei taha sellest rääkida, siis peegeldagegi seda. Näiteks: „Sa ei taha sel teemal praegu rääkida?“ ja siis öelda: "Ma tõesti tahaksin kuulda, mida sina sellest asjast tegelikult mõtled.“ Võib-olla ta vastab: „sa ei taha ju kuulda, sa hakkad kohe kritiseerima“, siis saate seda peegeldada: „sa ei usu, et ma võiksin sind tegelikult kuulata, kuna ma olen sind enne kritiseerinud“. Võite ka öelda, et tahate õppida teda paremini kuulama ja et ta võib öelda, kui tunneb, et te annate hinnanguid.
Kui laps tunneb, et tema olemust aktsepteeritakse, siis võivad paljud pinged temas väheneda. Vahel võib öelda ka nii: „ma näen, et sa ei taha seda teha, kuid see on minu jaoks suureks abiks ja ma tõesti palun, et sa aitaksid“. Laps teeb hoopis parema meelega asju, kui ta tunneb, et tema tundeid märgatakse ja mõistetakse.
Kui on veel küsimusi ja kahtlusi, siis kirjutage jälle! Võite muidugi jagada ka oma häid kogemusi
