Arvatavasti soovitate mul pöörduda psühholoogi (psühhiaatri poole), seda ka tehtud, ja teen veel, aga tahksin leida inimest, kes näeks väikest inimest tervikuna. Nimelt arvan, et vähemalt osaliselt on muidu üsna andeka ja hästiarenenenud lapse autistlike joonte(agresiivsus ja autoagressiivsus, vähene empaatiavõime,söögi valimine, eneserahuldamine, ülitundlikkus kriitika suhtes, ei allu korraldustele kiiresti vaid ikka peab mingi nipiga ta tema maailmast ära meelitama)) põhjusstajaks ka AINEVAHETUSHÄIRED. Nimelt on laps sünnist peale olnud hädas kõhukinnisusega(mis muidugi tänu sellele, et ta oma elu jooksul pole olnud nõus sööma ühtki juur-ega puuvilja toorena, loomulikult pole paremaks läinud).
Olime väga mures, ja said tehtud ka uuringud gastroenteroloogi juures, soole väärarengut ja tsöliaakiat siiski ei tuvastatud.
Siiski on meie argipäev see, et nüüdseks juba 2 aastat saab laps iga päev maksimumannuse Duphalaci+ sööme tittedele mõeldud musta ploomi püreed iga päev vähemalt ühe purgi, ka siis on kaka kõva ja kuiv.
kuidas siiski see käitmisele mõjub kui organismi kuhjuvad ainevahetuse jäägid?
Lisaks olen ma muidugi lihtasalt tohutus segaduses - kuna laps on muidu andekas ja arenenud, samas aga sotsiaalselt raskesti toimetulev näeb see tihti ka välja nagu laps oleks lihtsalt valesti kasvatatud, "päheistunud" , ärahellitatud jne.
Kas on võimalik, et lapse tundeeluhäired ongi ainult põhjustatud sellest, et minu suhted lapse isaga on halvaks eeskujuks? Me ei kakle, ei ütle üksteisele halvasti, aga õhus on pinge, sest paljudes olulistes asjades on meil erinevad väärtushinnangud.
Laps ei näe iialgi kallistusi, häid suhteid, ükseise hoidmist teiste peal. Tõsi, teda hoitakse väga, elu käibki tema ümber ja tema nimel elame koos, aga kas see äkki ongi kogu põhjus, miks nii tundlik laps ei suuda enda maailmapilti paika saada, käitub üliemotsionaalselt seal kus see pole adekvaaatne jne
Samas olen ma panustanud palju sellesse, et isa ja lapse suhe oleks hea ja nad on tõesti väga lähedased. Ma ei kujuta ette mida tähendaks sellises oluorras lapsele meie lahkuminek jakas selle oleksid pigem halvad või head tagajärjed.
Ja nii ma aega kulutangi suutmata teha mingit otsust, mis aitaks last ja mind ennast. Süüdistan kõiges ennast.
Aga midagi peab muutma, sest see laps vajab abi. Isegi meie toredad kasvatajad, kelelga on mul usalduslik kontakt on nõutud.
Teie kirjas on mitmed küsimused autistlike joonte algpõhjuste kohta, olete mures ega tea, millised valikud oleksid lapsele parimad ning samas tajute selgelt, et miski peab muutuma.
Kuna olete käinud psühholoogide ja psühhiaatrite juures, siis usun, et teate erinevaid võimalikke põhjusi. Arvan, et lõpuni ei ole võimalik kunagi teada, miks keegi on selline nagu ta on.
Mul tekkis kirja lugedes kaks mõtet, mida tahaksin jagada.
Esiteks. Kõik lapsed ja inimesed on erinevad. Ma saan aru, et teie laps on hetkel erinev sellest, millisena te oma tulevast last olete varasemalt ettekujutanud. Teie poeg on kogemas seda maailma just sellisena nagu ta on ja ma olen veendunud, et teda on tähtis aktsepteerida just sellisena nagu ta on. Võimalik, et tema autistlikud jooned muutuvad, kuid see ei peaks olema eesmärk. Oluline on oma tegeliku lapse aktsepteerimine ja unistuste lapsest loobumine. Selle mõtte omaks võtmine, et teie laps on teistsugune, võib tuua kaas kurbust, viha, hirmu ja teisi tundeid… kuid teie laps väärib seda, et võtaksite teda nii nagu ta on.
Ütlete, et süüdistate ennast kõiges. Süü kohta võib öelda aga nii, et kui teie süüdistate ennast, siis lapsele mõjub see teadmisena, et temaga on järelikult midagi väga halvasti. Kui ta näeb aga teie silmis rõõmu, siis ka temal tekib usk, et ta on väärtuslik ka sellisena nagu ta on. Ütlete, et ta on andekas ja igati hästi arenenud. Lihtsalt oma emotsioonidega peab ta õppima pisut erinevalt toime tulema kui paljud teised lapsed. Ta võib olla mingites asjades erinev, kuid tal ei ole midagi viga! Mõistan, et selle mõtte omaks võtmine nõuab palju jõudu ja kindlameelsust. Soovin, et leiaksite enda ümber inimesi, kes teid toetavad ja kes näeksid samuti teie last kui kingitust ja rõõmu allikat.
Teine mõte tekkis mul seoses teie ja tema isa suhtega. Te armastate oma last väga ja annate endast parima. Püüate last säästa lahutuse ja tülide eest ning samas kahtlustate ka ise, et ehk selline pingeline suhe mõjub kuidagi halvasti. Psühhoterapeudid väidavad, et lastele on kõige suuremaks abiks nende arengus, kui kodus valitseb armastav ja soe õhkkond. Lapsele on suureks koormaks, kui vanemad on tema tõttu oma elus õnnetud. See koorem on igale lapsele liiga suur. Iga laps tahab, et tema vanemad oleksid õnnelikud. Lahutus kurvastab üldjuhul igat last. Kuid õnnelike vanemate nägemine mõjub lastele siiski lõpptulemusena paremini.
Lapsele on see koorem, kui elu käib tema ümber. Laps vajab armastavat õhkkond kodust, mille sees kasvada, areneda ja suhtemudeleid, millest eeskuju võtta. Laps vajab tunda, et vanemad saavad piisavalt oma eluga hakkama.
Iga vanema isiklik vastutus on olla õnnelik. See vabastab lapse vastutusest, et vanemad on tema pärast õnnetud. Soovitan teil selle pilguga oma suhe ja elu uuesti üle vaadata ja leida, mida te isiklikult vajate ja mis teid isiklikult rõõmustab. Ning siis te juba teate, milliseid otsuseid tuleb teha.
Sellised soovitused käivad iga pere ja iga lapse kohta ning ma ei tea, kui palju koduste pingete vähendamine muudab teie poja autistlikke jooni, kuid kindlasti mõjub see üldiselt tema arengule hästi.
Me käitume vanematena vahel suurest armastusest viisil, mis tegelikult ei mõju hästi. Iga vanem õpib lähtuvalt kogemustest ja teeb oma parima ja seega ei ole vaja ennast süüdistada. Süütunne ei ole abiks. Pigem keskenduge küsimusele: „Mis teid rõõmustab?“
