Minu 5,5-aastane tütar on juba väiksest peale olnud väljaspool kodu ning uutes olukordades kartlik ja häbelik.
Kui külla läheme, siis häbeneb ta tere-headaega öelda ja hoiab minu lähedusse. Eriti pelgab meesterahvaid. Sünnipäeval häbeneb külalistele vastu minna ja õnnitlusi, kinke vastu võtta.
Lasteaias on tuttavates oludes küll julge ja kamandab ka teisi. On 2 parimat sõpra, aga mängib ka teistega ja ei ole sugugi vaikne ega üksi hoidja, agiteerib teisi mängima jne. Lasteaias avaldub argus siis kui kasvataja midagi küsib- vastata julgeb ta kohati vaid sosinal kasvataja kõrva sosistades. Lasteaias käib ka muusikakoolis ja see on andnud vähemalt niipalju julgust juurde, et nö saaliüritustel julgeb teistega koos esineda, aga ikka tagareas.
Kodus õue minnes tahaks ta väga naabritüdrukutega mängida, kes on temast 4a vanemad, aga ta ei julge ise üksi nende juurde minna. Olen siis koos temaga läinud või ikka julgustanud, et mine ikka. Mõnikord jääbki minemata, piilub teiste mängu heki tagant.. Abiks on kui tal on neile näiteks midagi viia (õuna, kommi), siis läheb julgemini. Kui aga naabriperes mõni täiskavsanu ka hoovi peal on, siis on julgus otsas.
Kuidas oleks õige last toetada ja temasse julgust süstida? Olen püüdnud olla toetav ja julgustav. Mingil määral on kindlasti see tagasihoidlikkus ka vanematelt päritud, sest ega isegi väga ei taha kõnesid pidada või tähelepanu keskpunktis olla. Aga selline liigne häbelikkus teeb muret eriti seoses peatse kooliminekuga.
Olete püüdnud last julgustada ja toetada ja vahel on see ka aidanud. Kuigi mõistate, et tütre olemus, tema eripära on olla tagasihoidlik, sageli pigem eemaltvaataja, oletate siiski, et inimeste, eriti täiskasvanute pelglikkus on liiast, st rohkem kui see tema tulevaseks toimetulekuks hea on.
Võimalik, et tütre käitumine tuleneb tema kogemustest, konkreetsetest olukordadest ja inimestest, sh meessoost täiskasvanutega. Olenemata sellest, kas lapse häbelikkus on omandatud või kaasasündinud, võib siiski otsida võimalusi tüdrukut julgustada suhtlema.
See on igati abistav ja vajalik, et olete jälginud ja leidnud nippe, mis toimivad. Soosige ka edaspidi kõikvõimalikke positiivseid kogemusi. Kui aitab teisele lapsele kommi pakkumine, miks mitte (jälgige vaid, et suhtlemisjulgus ainult sellest ei sõltuks), kui ta soovib esialgu eemalt vaadata, siis las võtab aega. Õnneks on lastel loomulik uudishimu ja see tõukab uut kogema. Kui on teatud mängud, mis teda innustavad, soosige neid jne. Pakkuge samm-haaval rohkem olukordi, kus ta tunneb end kindlamini. Seejuures väljendage vaid rõõmu, kui ta näiteks ise initsiatiivi näitab või oma toredat elamust või edusammu jagada soovib.
Hoiduda võiks sellisest viisist (mida vanemad sageli kasutavad) nagu „ära karda“ vms. Sellel võib olla oodatule vastupidine efekt (tekib seos, et on siiski midagi, mida karta). Samuti ei aita last innustus „ole julgem“, ta saab vaid teada, et ta pole praegu selle ütleja silmis julge. Peamine viis käitumise muutmiseks on kinnitada positiivsega (st märkamine ja tunnustamine) tema edusamme. Kui ta kogeb, et ta saab positiivse emotsiooni, siis soovib ta seda sammu korrata. Hea eeldus on see (nagu kirjast oletan), et talle meeldib suhelda, mida rohkem häid kogemusi, seda rohkem võtab ise initsiatiivi. Teie saate vaid soosida positiivsete elamuste sagenemist. Seejuures tuleb ka aktsepteerida seda, kui laps ei taha suhelda, vajab omaette olemist ning võimalust valida, kas ja kellega suhtleb.
Meeldivaid kogemusi.